Folgi ilusaim mäletus oli reede öösel vastu laupäeva, nii kolme paiku, kui taevas muutus heledamaks, olime me telkimispaigas Heikko maja tagahoovis, Erkki lasi meile oma telefonist Vennaskonna klassikat, mina, Heikko, Erkki ja Priit seisime käsikäes, vehkisime ja jaurasime ja laulsime täiest kõrist ja hingest ja südamest õhtuist Moskva lähistel ja hetkedest, mil uinub Pariis.

Laupäeval tegi Erkki riisiputru sealihakonserviga ja teatas siis, et süüa on sitaks palju. Leino sellepeale, et kes seda sitta ikka tahab ja mina kohe, et pole sel sital häda midagi.
Laupäevaöö möödus Kaevumäel, mil Oort oli taustaks, aga kaasa keegi ei laulnud, selleeeest vaatasime, kuidas Egle sõprade ees tantsis. Või kui me heintesse maha viskasime ja taeva poole kõõritasime ja lugesime, kui palju tähti keegi kokku saab. Või kui Priit mind kaissu tõmbas ja terve ülejäänud maailm ununes.
Kaie oli folgi kava ja puha välja printind jne a kohapeal sellest muidugi mingit kasupolnud, enamuse ajast lihtsalt mõnulesime kas siis Heikko tagahoovis või järve ääres või olime lihtsalt linna peal. Eluke naeratas ja mind hakati miskipärast hüüdma kõndivaks Minttu statiiviks:P

Pühapäeval tõusime üles mägedele ning ületasime metsikuid kärestikulisi jõgesid ehk siis Priit tuuritas meid mööda Lossimägesid ning jagas oma arheoloogiamälestusi, õhtupoole meeldiv värskendav ujumistund Võrtsijärves ja odrapõllus püherdasime kaa nagu väiksed rõõmsad notsud kunagi:D ja otse loomulikult ma kohe pidin lahtise katuseluugi olemasolu ära kasutama, sirutasin end täispikkuses välja ja joyride:D

Lõppeks üks anekdoot, millega Priit meid reedeöösel enne Vennaskonna laulupidu lõbustas:
Blondiin tahab emale kaugekõnet teha Ameerikasse, läheb siis telefonikeskjaama ja dispetser teatab, et kõne maksab 300 dollarit. Blondiin kurdab, et tal pole rahaniipalju, kas saaks äkki odavamalt. Dispetser, et hea küll, tulge minuga kaasa. Lähevad siis tagaruumi ja dispetser blondiinile, et lange põlvili. Blondiin laskub põlvili. Dispetser, et tee mu püksinööp lahti. Blondiin teeb. dispetser, et tõmba lukk lahti ja tõmba aluspüksid maha. Blondiin teeb. Dispetser, et võta noku ja hakka pihta. Blondiin võtab noku kätte ja ütleb, halloo ema, kas sa kuuled mind, kuidas sul läheb.
:D

Puhkuse ametlik osa on küll läbi, ent selle eest on ikka iga õhtu justkui reede õhtu vähemalt selle nädala lõpuni, sest täna ja homme on ju soolaleivapeod ja siis reedel kohe peale tööd kullakestega folgile. wohoo! no ma ju juuli alguses sain siukse trikiga hakkama, et kolisin ja alustasin järjekordselt iseseisva elukesega, vast seekord nii haledalt perse ei kuku, seepärast ei tahtnud asjast kisa ega kära kh teha. Soolaleivad teen mitmes järgus lihtsalt seetõttu, et rahvas ei mahuks muidu lahedalt ära, no mu magamistoas ple näiteks üldse istekohti ja seega tuleb arvesse köök, kus on näiteks kolm tooli. Uues korteris meeldib üle kõige vannituba, seinaplaadid on sinised ja torud ja vann on hästi korralikud, silm puhkab, kuskilt ei pudene emaili ega värvi. Vanematekodus ma vihkasin vannitoa halle külmi põrandaplaate ja torusid, millelt pudenes värvikiht, a ma olin ainus oma tusatujus, kedagi ei kottind vannitoaremont, sest põhirõhk on suvel nagu ikka ja alati suvila heaolul.
Praegu on rahulik tööpäeva hommik, kohvitass aurab laual, vastuvõtt algab kella kümnest ja õhus on ootusärevus ja siuke äge tunne on, kondid kihelevad.

Efka meelitas juuniorile meedikuks eksole ja asju pakkides jätsin maha meigieemaldi, termotassi,offi, valuvaigistid. Hakkan vanaks jääma. Selle eest võtsin kaasa kaks raamatut ning juulikuu Oma Maitse, oli plaan, et kohapeal olen vana ja väärikas ning istun kuskil puu all ja loen ja vajadusel osutan arstiabi ka, ent kohalejõudes sain Terryga jutule, kes mind kohe oma naiseks võttis, takuse särgi sain selga ja alpid jalga, wohoo! ja kas minu raamatutest oli tolku? Nope, sest juhuslikult enne mängu avastasin Harry Meindoki memuaarid, mis köitis mind koheselt, juba esimesest leheküljest alates, enne mängu algust sain nii 10 lehekülge lugeda vm, niii konkreetselt ja ilma halata oli tüüp näiteks märtsipommitamisest kirjutanud, võtan lähitulevikus ette ja Terry sõnul on see Eesti II maailmasõja kirjeldustest üks parimaid teoseid, niiet ou well, tean, mida veel loen, Wintersoni kõrvalt muidugi.
Noored olid tublid ja ennast ja mind säästvad, õnneks ei läind vaja ei mingeid plaastreid ega medikamente. Aint ühe käesideme sidusin Helile, kellel oli kuidagi õnnetult käsi väänatud ja ranne valutas selle tagajärjel.
Alustasin mängu krati Viktori kalli naise Peetrina, elasime kahekesi majas, mille allkorrusel oli kõrts, ent meie ei tunnistanud ei kõrtsmikku ja vastupidi, mis oli lõbus, sest saime sööki ja jooki tasuta niipalju kui kulus:P kiusasime ka vaest kõrtsmikku ning võtsime aegajalt tema äri üle ja tegime muid sigadusi. Viktor müüs suurest armastusest Peetri maha, et saada lahti ka mingist mõistatusest, mis teda koormas, seepeale me sidemed katkesid ning Peetrist sai üksinda hulkuv kratt, sest uued omanikud andsid talle vabad käed ja jalad:P olin süüdimatu nagu ikka, lobisesin saladusi ja minu naiivsus ja usaldus maksid valusalt kätte, kui nõustusin kahe mehega metsa minema, et neile ümbruskonda näidata, kuuskede all ja sääskede pinina ja vareste kraaksatuste saatel leidis Peeter oma õnnetu lõpu:P Naasesin Peetri õe Andreasena, Viktor oli ülimas leinas ja teda tuli mitu korda uimastada, et ta enesetapuks järve ei hüppaks. Ent lõhna järgi sain aru, kes olid Peetri tapjad, tundsin paaril mehel oma õe lõhna, pühendasin asjasse Viktori ja aitasin tal kättemaksuni jõuda, Peetri tapjaid tappes suri Viktor ja tema järel kadus kohe ka Andreas ja lõpeks olin lihtsalt üks kohalik hipi, kes töllerdas kõrtsis.
A mängu jooksul mul kõige vägevam hetk oli metsas, siis, kui mu tegelane oli surnud, tapjad lahkunud ja ma istusin kuiva mätta otsas, oli päikese veeremise aeg, lihtsalt istusin ja olin ja kõikjal oli vaikus, mis võttis kõrvad kumisema, isegi sääsed ei olnud agressiivsed ja varesed olid kh vait. vot.
Ent Terryle kalli ja tervisi ja tänud saabaste ja kõige muu ja toreda seltskonna eest ning Efkale ja Ukule veel üks hiigelsuur kalli, sest Soontaganal oli otse loomulikult väga ilus, kullerkupud õitsesid järvel ning metsmaasikaid õnnestus kh korjata.

Logiraamatusse, et Avaloni Udud said läbi. Nüüd on pea paks, lugemiselamused veel värsked tahaks kohe need siia logisse ümber laduda, a see ei õnnestu miskipärast üldse nii ladusalt kui ma tahaksin, veider tühjusetunne on ka, paanika, et mida ma siis järgmisena loen. Ilmselt Wintersoni "Apelsinid pole ainsad viljad", kui seegi läbi saab, olen kõik Wintersoni eestikeelsed raamatud ära lugenud.
A hästi kaasakiskuv lugemine oli Avaloni udude saaga, tegelased said väga ruttu omadeks ja sündmustik haaras otsekohe endasse. Mulle meeldis lugeda Morgaine´i elust, ta oli minu jaoks väga sümpaatne, hästi enesekindel, iseseisev, tema elu oli päris kibe ning ta ei saanud alati oma tahtmist. Lõpupoole ma natuke pettusin temas, miks ta jälle nii tobedalt paanikasse läks, kui vana naisena teada sai oma rasedusest? Teda ju kunagi ei kottinud, mida rahvas temast rääkis, miks ta siis rasedana kartis olla naeruväärne, ei tea, kas asi oli südametunnistuse piinades või mälestustest esimesest sünnitusest, mis polnud just kõige meeldivam. A ta ju alles hiljem sai pihta, mis point tema esmasündinud lapsukesel olnud oleks, kui ta poleks teda võõrsile andnud, ta ju oleks pidanud targa naisena järeldama, et kindlasti ka sellel lapsukesel on tema kalli Jumallanna poolt antud ülesanne, a okei, see selleks, lihtsalt minumeelest oli see viga, et ta oma viimast last lõpuni ei kandnud, ta ei jätnud ju endale mitte kedagi, keda hoida ja armastada. Accoloni surm oli mõttetu ja valus, kas Morgaine nii poleks saanud Arthurit kukutada troonilt, et temagi jätta Haldjasaarele lõksu nagu ta tahtis teha ka oma kalli abikaasaga. Kõik oleksid ellu jäänud ja Accolon oleks olnud kuningas ja kogu lugu oleks olnud lihtsalt vähem valusam. A võimul kohe peab vere ja surma maik juures olema, muidu see poleks ju midagi eksole. Lõpuks mul oli üsna kahju lugeda sest meeleheitlikust võimuvõitlusest, ka Avaloni Jumallanna tundus mulle vägivaldne nagu Kristuski, sest nende mõlema nimel saadeti inimesi surma ja mulle ei jõua kunagi kohale, mis mõnu peab üks jumal saama surmast ja laipadest, inimesed vajavad oma lähedasi ju elusalt siinsamas sellel maamunal, a et saata nad usu nimel surmaga silmitsi, oeh. Tundub nagu nad kõik oleksid üks masohhistide kari ja jumalad on nagu need nekrofiilikud, kes armastavad inimesi rohkem surnuna. urr. Miks on vaja usu nimel surra, kui hoopis kavalam oleks usu nimel elada? A no mida mina tean ka usuhullusest ja ekstaasist ja muust selletaolisest. Minu enda jaoks olen kõige tähtsam mina ise ja mu kullakesed, nendel seal olid muud asjad tähtsad.
Gwen suutis mind lõpus päris positiivselt üllatada, mida rohkem lõpupoole, seda enam mõistlikumana ta näis, no ta muutus leplikumaks ja lõpuks tunnistas oma armastust Lanceleti vastu, a ikkagi tema ja Lanceleti loo lõpplahendus ajas mind vihale, Gwen jäi enesepiitsutajaks ning keelas endale miskipärast selle päris tõelise õnne, mis võibolla ei tulnud nendeni kõige loomulikumal teel, aga neil siiski lõpuks oli võimalus kahekesi kuskile varjuda, aga ei. Eks ta oli kindlasti ka armukade, kui mõistis, et Lanceleti süda ei kuulunud lõplikult talle, aga nad ju oleksid saanud ikkagi koos vananeda ja kas see siis ei oleks olnud kõige tähtsam?
Ülejäänud rahvast mai kommenteeri, lugege neist parem ise;)

Manna on siin meil nüüd haige ja tatine ning miskipärast õhtuti filosoofiline, teatas, et tema ei taha olla naine, kes armastaks kõrvadega, vaid südamega:D ou well:D Point.

Puhkusest suurem osa ongi möödas. ou well ja neist plaanidest, irw. Kõigepealt oli ju mul suur plaan, et võtaks Priidu Erkki Leino ja läheks tiirutaks, kuhu tõmme tuleb. Kullakesed olid algselt ideeliselt nõus, ent nädala alguses läks Erkki hoopis heina tegema ja Leino arutas, et peaks folgi jaoks säästma. Porisesin juba, et teen siis kasvõi üksi Tartust putket ja Priidul tuli Meenikunno idee. Teisip õhta tegime mustandi valmis. Arvake, kas me matkale jõudsime`? kas me panime kolmap hommikul kümneks äratuskella, et Meenikunnosse telkima minna? loomulikult. Ent soojal voodil on mingi uimastav võim. Eriti, kui oled veel kaisus ja puha. Kolmap õhtu leidsime end hoopis Ghosti sünnalt Turu hotellli saunast ja arutasime, et küll see matkamine on tore:P
ja ma ple üldse pahane või pettund või midagi. Enne puhkust mõtlesin, et Tartu jääda on mõttetu, elamusi ega värsket õhku ei saa. Eksisin. Olime teise Brainlessiga koos terve nädala, olek kujunes ajatuks, laisklesime. Terve nende viie kuu vältel meil pole tegelikult siukest lahutamatut aega olnudki, no põhimõtteliselt ikka aint õhtuti käisime väljas ja mõnikord rändasime kuskile ka nädalavahetuseti, ent pühapäevaõhtud jõuavad ju alati liiga ruttukätte ja siis sõitis sisse töönädal esmaspäeva hommikuga ja üleüldse koguaeg ajas kumbki meist ikka mingeid omi asju, a nüüd olime teineteise jaoks olemas pikalt ja sellele ajale tagasi mõeldes muudkui aint naeratan.

Laagrisüütus läks nii kähku, et arugi ei saand ja kui hea hakkas, sai asi otsa kh. Tüüpiline eksole.
Hämmastav, et Efkat sai aint ükskord nähtud. See oli reedeõhtul üks õnnelik juhus ja ka edaspidi jäin siiralt lootma sellesamale juhusele, sest kui suur üks laagriplats ikka olla saab, aga enam ei vedanudki, oli teine kadund nagu nõel heinakuhja ja sideloitsust pold kh eriti abi, olgugi, et me vist mõlemad proovisime ühenduda iks korda. Niiet see on ainus, millepärast ma virisen, ent me kindlasti teeme ju kaotatud aja tasa?
Aa, ja mis oli veel naljakas...vaat Priit ju alatasa armastusväärselt lobiseb, et ma ikka nagu 13 aastane olla eksju. Reedeõhtul, kui kõik Loitsu kuulasid, loivasin ma niisama ringi ja keegi karvik tuli mulle peagi sappa. Küsis suitsu, mul pold, siis lihtsalt aitas mul aega parajaks teha, ent lõpuks läks tal tobinälg nii suureks, et hakkas telefoni teel oma tuttavaid taga otsima, ja siis teatas telefonis, et leidis endale 11 aastase naise:P Hiljem selgus, et isegi tema enda kaasa pole nii vana kui mina:P Niiet siuksed karmid lood mul selle väljanägemisega:D Mingi aja pärast läks tüüp oma tobidele järgi ja siis lõppes ka Loitsuasi ja kullakesed ilmusid tagasi laagriplatsile. A muidu pidasime reedel ikka päikesetõusuni vastu. Öö tõi endaga kaasa veel mõned uued tuttavad ja ehedad vestlused ja nii ka järgmine päev.
Laupäeval päikesetõusu ajal hakati kedagi Eerot taga igatsema, karvikud lihtsalt käisid ringi ja tõid kuuldavale valjuhäälseid Eero huiked, Ove tormas telgist telki ja peksis rahvast välja Eerot otsima:D Ma ei läinud vooluga kaasa ja üritasin kangekaelselt magada, aga päris õõvastav oli magamiskotis lesida, kui kuuled, kuidas müdinal ümber telgi trallitakse ja koguaeg pablasin, et keegi sajab meie telki sisse:P
Eero jäi kangekaelselt kadunuks, ent armuhüüud tema järgi kostsid ka veel pühapäevaomkul ja ma ju seletasin, et Eero olla hoopis mu keska aegse pinginaabri kaasa, kes on Soomes tööl ja siis vaimuhiiglased arvasid, et peavad siis teda nii röökima, et ta ka lahe taha kuuleks:P
Ent müstilisest Eerost sai laagri maskott:P

Teen haiget. Saan haiget. Siiralt ja tahtmatult. Ent vahest miskipärast kukub nii sitasti välja. Siis on need hingevõtmised ja järgimõtlemised ja ahhaa hetked ja vabandamised, siis vaja patsutada enda õlale ja kamraadi õlale ja hinge tõmmata korraks ja ongi edasiminek. Järgmise korrani. Mina olen see valus juhus, kes õpib läbi oma vigade.
Offtopicuna, et armastus esimesest silmapilgust on ju olemas, eks. Hiljem pead hakkama saama teisepoole iseloomu, heade ja veadega. No igastahes mina olen vastupidav.
Offtopicuna veel sedagi, et homme laagrisse. Ma küll ei kujuta ette, mis seal saama hakkab, Efka on ootusärevust süstind, Kosmikute pidu kulub ju alati ära, igastahes oma kollase lillelise kleidikesega tulen ja ühes kleiditaskus on ilmselt ka Minttu pudel;)
Tööl on praegu eriti pingeline nende puhkuseeelsete aegadega seoses, näiteks eile oli meil kahetunnise vastuvõtu ajal 31 patsienti ja täna tunniajasele vastuvõtule oli kirjas 10 inimest ja pärastlõunal läks veel ambulatoorseks operatsiooniks, päeva lõpetasin kuue paiku õhtul, homme lähen poole 8 kohale, et paberimajandusega ühele poole saada, kuna arveid saab teha ainult 3nda kuupäevani ja kella üheks tahaks omadega ühel pool olla, siis tulebki Priit ja laagrisse ära.
Veel on offtopic:D teate, et augustis saan juba honoraridega arvestada. Lugege Eesti Naist;) ja sel kuul jagas Marie Claire nänni, mis tuletab meelde, et peangi toimetusega ühendust võtma:D ajee:d

Puhkust ootan. Pikisilmi. Käsipõsakil aknalaua peal kõõludes:D Kõigest nädal veel. Vahepeal tuleb üks haard rokk laager üle elada, kaks päeva veel tööl käia ja siis:D mõtlesin, et läheks juba teisipäeva pärastlõunal teki alla ära ja jääkski sinna ja uhh, kuidas ma magada kavatsen kolmapäeva hommikul, oioioi.
Puhkuseplaanide täitumist ootan. Priiduga on plaanis miski saar valida ja seal matkata. Emagi tahtis mere ääres telkida ja Lempsiga plaanime Peipsimatka juba märtsikuust ja rabas tuleb ära käia.
Vot.