Manna läks hommikul kaheksaks kesklinna vereanalüüse tegema Bulksi jaoks ja ma kaasa ja hiljem Chocolateriesse kohvile. Selleks oligi tänane hommikupoolik. Chocolaterie kaerahelbepuder on täiesti ületamatu, piima ja moosi ja kuklitega nad ei koonerda (y) Ja et latte on seal kaks korda kallim kui muidu, ou well, seda lihtsalt tuleb ignoorida ja lihtsalt olla ja nautida viimast vabat laisaellu kuuluvat hommikupoolikut. Homsest ärkab Brainless 5.30, et minna 7. tööle Maarjamõisasse. A ma olen kindel, et ka tööinimese eluke ei saa olla nii kiire, et Chocolaterie jaoks aega ei ole.

:)

Õelapsed on majas terveks nädalaks. Nad ärkavad poole öö pealt üles, pakatavad energiast, jumaldavad kaugushüpete harjutamist valjuhäälse üks - kaks- kolm saatel ja muidu metsikut ringituiskamist siis, kui nende unekotist tädi voodis teist külge keerab:P ja kusagil seitsme aeg hommikul lüüakse mu toauks lahti valju teadaande saatel: "MALII ÄLKA ÜLES, PUDEL ON VALMIS!" noja mis mul siis muud üle jääb:P
Nad on muhedad, eriti vanem, 5 aastane, kel läeb mind nähes nägu alati naeru täis ja ütleb: "Malii, sau", hehe, noorem on 3 ja temast tuleb tibi, juba praegu on tal kombeks kõik kättesaadavad huulepulgad ja läiked ja palsamid enda näol järgi proovida:P
Sellised väikesed heledapäised roosad röövlid. Igastahes.

a üldiselt neli viimast esmaspäeva ongi olnud selleks, et minna Krooksu pelmeene sööma ja siis läbi Toome raamatukokku.

Ursula "Maasikas" on viimasel ajal eriti kummitama hakand. Ma täiesti mõistan neid õnnelikke tihaseid ja hullavaid madruseid roosa taeva all:) (6)

Muuseas, mõtlesin siin veel sellist asja , et toitumisõpetuse ees tuleb julgelt rind kummi ajada ja ta paari käratusega paika panna ja veel nii paika, et ta ei üritakski kasvada võitmatuks seitsme peaga roheliseks koletiseks. Igastahes!

Drakunkuliaas

ehk uus Guinea usstõbi on ilmselt kõige rõvedam haigus. See on nakatumine parasiidiga Dracunculus medinesis. Väike kükloobi - nimeline vesikirp nakatub Guinea sooleussi tillukeste vastsetega. Juues seda kirpu sisaldavat filtreerimata või töötlemata vett, neelategi vastsed alla. Isane vastne kasvab ja paaritub teie allkeha kudedes, emased liiguvad edasi teie jäsemetesse, kasvavad seal kuni 90 cm pikkuseks ja tungivad läbi naharebendite välja. Esimese aasta jooksul pärast nakkuse saamist ei oska te arvatagi, mis teie kehas toimub. Ainukeseks hoiatavateks märkides on palavik ja tursed neis kohtades, kuhu ussid on jõudnud. Seejärel tekivad valulikud villid ja nende veega kokkupuutumisel tungivad ussid läbi naha välja ja nende eemaldamiseks kulub mitu kuud. Seda tehakse tavaliselt ettevaatlikult ümber pulga keerates nii, et see ei katkeks. Kui see juhtub, tõmbub uss tagasi ja tekitab tõsise põletiku. Usside eemaldamiseks kulub päevi, vahel ka kuid. Tüsistuseks on teetanusesse suremine.

Toitumisõpetus on lausa puhas rõõm sellise õuduse kõrval.

Im glad.

võeh

toitumisõpetus on hullus. MIKS on vaja üheks pisikeseks eksamiks kõikide olemasolevate ainete päevaseid koguseid ja toitumissoovitusi erinevate haiguste puhul pähe ajada, sest tööl olles, kui patsient vajab nõustamist, siis ma ju loomulikult kasutan käsiraamatut adekvaatse info andmiseks, mitte ei hakka oma mälu järgi talle mingit juttu kokku ajama, ala, et minumeelest ja kui ma nüüd õigesti mäletan....jne...ja üleüldse ja niikuinii!
mnjah, ma TEAN, et koolisüsteemi liiga tillukesed jõud ei muuda ja mu praegune pahurdamine on kui hüüdja hääl kõrbes jne, a nu,ma lihtsalt pean need mõtted endast välja saama:P ka blogides:P oma kullakesed olen ma juba lõplikult välja vihastunud, ennustades kõigile söömisharjumustest tulenevat südameinfarkti ja kõrgenevat kolesteroolitaset ja rasvtõbe:P aga kui nüüd teadja pilguga vaadata, siis on täiesti kohutav, kuimitu kilogrammi suhkrut ja saiu ja töödeldud liha rahvas endale sisse ajab:P ma ise kaasarvatud:P :S väkk:P puuviljad ja marjad oleks justkui ebapopulaarsed vm:P Kui ma hakkan isemajandavaks, siis ma hakkan sööma hästi palju maasikaid, need pidid ajutööd ka parandama, eks siis näis...

khm, jah, heakene küll:P rahu:P Muud juttu ka:P Annu emme läks reisule eile ja tahtis, et ma paneksin talle lugemist kaasa, hmm, mu esimene mõte oli Vihalemma raamat Normaalne Söömine:D aga see osutus liiga suureformaadiliseks ja nii jäi ta Kerouaci "On the road"´iga rahule. Lubas isegi läbi lugeda oma pika laevasõidu ajal. Lucky pastard....

Õhtul Ohpuuga kontserdil, peahoones, 17 saj tants ja muusika oli teema, kooliasjadest enda väljalülitamine poldki enam nii hull ja vahelduse mõttes oli see asi hea:)

Täna eelviimast korda masseerima ja siis jälle teadagi kuhu...ohjahh. jõudu ja jaksu. kõigile õppuritele ja muidutööinimestele ja palju puuvilju teile kah.

ja sedagi, et

kui te peaksite kunagi massaziaja kokku leppima ja tulevikus ilmneb, et teil pole võimalik siiski kohale jõuda, ANDKE KINDLASTI TEADA. Mnjah, millegipärast inimesed ei tee seda.

Kas tõesti on karske õppimisele pühendumine, kõrge kiudainesisaldusega nisuhelbed ja vaevumärgatav aluspesu tänapäeva naise jaoks ainus viis tõelist õnne leida? (Mina ja Bradley Trevor Greive).

Paar viimast päeva olen üritand raamatukogu ja koolivälist elu elada ja kohe on süümekad platsis, kui mineraalainetega ei tegele:S Mingi närvivapustus hakkab tulema vist, ma olen igaljuhul totaalselt liimist lahti. Võeh. Täna hommikul avastasin õudusega, et kohvi on kah otsa saanud, vääks.

Õppida õppida, õppida jah!

TÜ ramsis minevikus, olevikus ja tulevikus. Loodetavasti selle metsiku tuupimise tulemusena saan ma kunagi targaks ja pärast senist nädalavahetust toitumisspetsiks kah. Toitumisõpetusega tegelengi, eile ja täna ja homme, 35 kordamisküsimust, uhh. tahaks pausi, et informatsioonitulvast natuke toibuda, aga samas, tahaks täna nende krdi neetud valkude ja lipiidide ja mineraalainetega ühele poole saada, homme jamaks kinnistamise mõttes mikro ja makroelementidega veel ja esmasp alustaks mõne muu ainega, kirurgia kordamisega näiteks. Võeh:S

Tuleb anatoomia meelde, kui lihaseid oli tuupida vaja, algus ja kinnituskohad, funktsioonid ja...ainult et õnneks ple toitumises ladinakeelt NII palju kui anatoomias omal ajal.

Hommik oli helge, vaatamata vihmale ja järjekordsele päikesepuudumisele, Annu poolt kõndisin Chocolateriesse Raeplatsil, Annkallis (endine naine Norraajast) oli seal juba toimetamas, kaerahelbepuder pole oma headust kaotanud, njämmm, ja majapoolt pakutavad cappucinod, muah:) Mulle tundub, et Wildel hakkab vaikselt konkurents tekkima....hmm:) Ehkki ka Wilde jääb täpselt raamatukokkuminemise tee peale ja...aga nad on menüüs mõningaid muudatusi teind, enne Norrasse minekut ma armastasin Wilde kana ja spinati baquettesid, enam neid ei ole seal...

pähh

Eile polnud jälle päikest ja tööpäev oli üks nõmedamatest. Läksin õigeaegselt kohale, esimene klient pidi tulema poole kolmeks massaazi ja siis sekretär pobises, et oi, aga ta ei tule, inimene ise oli teatanud oma mittetulekust, a keegi ei võtnud vaevaks seda mulle edasi teatada...uus laks tuli, kui oma õhtust graafikut nägin, neljaks oli üks 30 minutiline massaaz pandud, siis paus 60 mintsa ja edasi 20 minutiline massaaz ja viimane klient oli siiralt üllatunud, et miks talle varasemat aega ei pakutud, see oleks ka talle paremini sobinud.
Mnjaa. Kui mõelda veel sellele mu lubatud ja ikka lõpuks saamata jäänud haigekassale ja üldse tööandjapoolsele ükskõiksusele....siis...ega ma nüüd eriti ei taha neile kooki ja kommi viia, kui sinna viimast korda läen.

Täna järjekordne raamatukogulaks, nädalavahel ka. Ma kardan seda lõpueksamit ja väga. Kordamisküsimused on niii üheülbalised, näiteks nu, et kardiaalne puudulikkus. Sellist ümmargust inffi haiguslike seisundite kohta on kerge saada, aga et mida nagu eriti täpselt teadma peaks või nii, see jääb mõistatuseks ja päriseksami küsimused vaevalt nii ühesõnalised on...

Eilse päeva lugu, õigemini lood, olid The Doorsilt. People are strange, The Crystal ship, Riders on the storm ja Love me two times ja...sellist mussi kuulates on ideaalne üksi lonkida, õhtupimeduses, suurte puude all, käed niisama taskus...

People are strange when you're a stranger
Faces look ugly when you're alone
Men seem wicked when you're unwanted
Streets are uneven when you're down

Oh tell me where your freedom lies
Deliver me from reasons why
You'd rather cry, I'd rather fly

The crystal ship is being filled
A thousand girls, a thousand thrills
A million ways to spend your time
When we get back, I'll drop a line

tööjutud

Nüüd on paus. 60 min. Ootan 20 minutilist massaazi. Mnjahh. Ei pea lugu eriti sellisest graafikust.

Aint kolm korda veel masseerimas käia ja siis on sellega ühel pool. Natuke kahju hakkab, kummitama jäävad inimesed, kes on alates suvest mu käe all käinud, ma tõsiselt loodan, et uus füsioterapeut nendega tegeledes tajub ära nende nõrgad kohad ja teeb neile massaazi just nii, et nad ei märkagi vahet.

PS.

Ma olen vaimustatud Suvest ja ma arvan, et kilpkonn on ägedam kui tavaline konn, sest kui tavalist konna suudelda, siis temast tuleb lihtsalt prints, aga kilpkonn on prints kaasavaraga, sest tema kilbist saab ju loss. Vot.

aga ma mitte sellise tahapaneku mõttega endale kilkonna ei omastand, vaid puhtast südamest ikka, sest ma kohe tundsin ta ära, kui teda esimest korda nägin ja peast käis läbi plõksatus, et kas tema või mittekeegi ja.... tahaks ka temaga seal kivil istuda ja jalgu kõlgutada, ees laiumas türkiissinine meri....

niuniuniu.

muuseas, kodusõppimine on isegi võimalik, neuroloogia ja psühholoogia läbi vaadatud.

wohoo

Suvi

Täna ärkasin vara, pool seitse on liiga vara minu jaoks:P Kuulsin õuessadavat vihma, vastikusvõdin käis seest läbi, saatsin mõtte raamatukogust kaugele ja keerasin teise külje. Samas, teine hägune mõte kohvist ajas püsti ja teate kui hea on rahus uimerdada, kui õues on vihm ja valitseb üleüldine talveune meeleolu.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida:P Juba ammu olen oma blogi tahtnud kaunistada aurava kohvitassiga, selleasemel leisin täna oma kilpkonna, kelle nimi on Suvi, sest ta on niiiii roheline:) Ta meenutab mulle natuke merineitsit, kes ujub samasuguste kivide vahel kusagil meres lõppematus suves. elu on ilus:)

Vara üles, hilja voodi, nii see kohvi majja toodi

Selle nädala peamine tähelepanek: omkul kell 7 ärgata on suht võimatu, alles pooleteise tunni pärast hakkab midagi looma ja minu, karuunega unekoti jaoks, on see kahtlemata saavutus. Eesoleva novembri ja loodetavasti ka edaspidiste kuude varahommikused kellaviiesed ärkamised saavad huvitavad olema. oeh jah.

13 ja reede.
Käisin seoses enda asjadega Maarjamõisast läbi ja hiljem vaatasin Annu üle tema uues töökohas polikliinikus töötervishoiukontrollis. Sealne kohvi on korralik, kiidusõnad ja tähhid:)) Ülejäänud aja veetsin psühholoogia ja intensiivõenduse maailmas, nädalavahe ka. Terve lapse ealised iseärasused ootavad järgmisel nädalal oma järge ja ka sisehaigused...

Parimad Tartu rajad

Ma armastan Tartus Wilde taga olevat Vallikraavi tänavat, munakividega sillutatud vanat kõnniteed ja tänava ääres olevaid suuri tammepuid. Sealt ma kas lähen ülikooli raamatukokku või siis tulen ülikooli raamatukogust, pea kuklas, imetledes tammepuude oksi kollaste ja punaste lehtedega. Kui päikesel õnnestub särada, siis nonde puuvõredeümber on salapärane kuldne kuma. Kino või Massive Attack on taolisteks hetkedeks ideaalne soundtrack, oijahh. Vallikraavi tänaval kõndides ei läe ma liimist lahti isegi teatud nostalgiast, mida need plaadid tekitavad ja mõtisklen täisrahus, et olgu need nostalgiasse viivad mälestused millised need on, peaasi, et üldse on, millele tagasi mõelda. Tervitan oma mälestusi, kallid olete :). Tegelt ka.

ääremärkus

Kunagi vahutasin, kui olulise tähtsusega raamatud mu elus on ja et lugemine pole kunagi minu jaoks olnud pelgalt passiivne ajaveetmine õhtuune kiiremaks tulekuks vm.
A mitte, et ma oleks ainult raamatute põhjal kujunenud, aga kuidagi on läinud nii, et need on lihtsalt moodustanud väga suure osa mu elust.
Mu kullakesed inspireerivad ikka ka omajagu, a see sotsiaalne ringkond kujunes välja alles keskkooli lõpus ja medika paiku ja ka vanad tutvused elavnesid too aeg ja said sisse täiesti uue jõu, mida jätkub tänaseni:) Põhikoolis olin ma nohik, täielik introvert ja tollel ajal õppsingi raamatuid armastama, et ma mitte ei lugenud neid, vaid lausa läksin nende sisse:)

Mitte, et ma nüüd vähem introvert oleksin, vaid lihtsalt, nüüd olen ma kullakestega nohik:P

Istun ja irvitan omaette, et tegelikult kellele ma seda kõike seletan või nii:P Aga nuh...lihtsalt, ma kohe tundsin, kuidas see jutt tegelt siiski vajalik oli. et kõik selge oleks. iseendal eriti:P

novembrirevolutsioon

1. november 07.00 Maarjamõisas Stomas esimesel tööpäeval.

Kooli ajal ma olin surmkindel, et Maarjamõisas ma oma elukest veetma ei hakka. Või kui, siis ainult masseerides.

Haha.

Üldiselt...suvi on läbi, akadeemiline on läbi, Andrese tööpäevad MusicBoxis on läbi, Sada aastat üksildlust on läbi loetud, massööritöö saab samuti varsti läbi.

Massaaz jääb jätkuvalt kireks, aga seda asja tasub ajada ainult ise eraettevõtjana, oma lauaga, kasvõi endapool vm.

Tuleb november ja eluke saab teiseks. Edasi juba jaanuar koos lõpueksamiga ja märts koos Bulgaariaga...mina ja Manna ja meri, päike...krr...

Siestat

või midagi muud taolist peab praegu mu kallis kirjavaim. Kirjutada ühestjateisest oleks ja puha, aga see ei ole juba paar päeva välja tulnud. Xel soovitas paar päeva meelega vait olla ja vaimu ignoorida, siis mõne aja pärast pidi mõtted ja sõnad lausa iseenesest väljatrügima. Vaatame.