ääremärkus

Kunagi vahutasin, kui olulise tähtsusega raamatud mu elus on ja et lugemine pole kunagi minu jaoks olnud pelgalt passiivne ajaveetmine õhtuune kiiremaks tulekuks vm.
A mitte, et ma oleks ainult raamatute põhjal kujunenud, aga kuidagi on läinud nii, et need on lihtsalt moodustanud väga suure osa mu elust.
Mu kullakesed inspireerivad ikka ka omajagu, a see sotsiaalne ringkond kujunes välja alles keskkooli lõpus ja medika paiku ja ka vanad tutvused elavnesid too aeg ja said sisse täiesti uue jõu, mida jätkub tänaseni:) Põhikoolis olin ma nohik, täielik introvert ja tollel ajal õppsingi raamatuid armastama, et ma mitte ei lugenud neid, vaid lausa läksin nende sisse:)

Mitte, et ma nüüd vähem introvert oleksin, vaid lihtsalt, nüüd olen ma kullakestega nohik:P

Istun ja irvitan omaette, et tegelikult kellele ma seda kõike seletan või nii:P Aga nuh...lihtsalt, ma kohe tundsin, kuidas see jutt tegelt siiski vajalik oli. et kõik selge oleks. iseendal eriti:P