Maitseelamused

A Raeplatsi Chocolaterie kakao saab mu poolt trt parima kakao tiitli. Parajalt tummine ja parajalt magus ja lisaks Chocolaterie interjöör ja see aeglane prantsuse muss ja sokolaadikultuse hõng tekitavad filmi Chocolati feelingu...krr..

Maailmas on jällegi parimad jäätisekokteilid, ei ole tegemist mingi mahlaseguse jamaga. Pühapäev ja päike ja Annu ja Toomemägi ja mangovaniljejäätisekoks moodustasid ilusa terviku.

Eileöösi kontrollisime Cygnusega Krooksu pelmeenide headust järgi. Omal ajal serveeriti pelmeenid ja hapukoor eraldi, ja nüüd valatakse pelmeenid hapukoorega üle. prrr.

Stoma on küll pisike osakond kolme palatiga, aga seeeest meil kehtib tavapära, et rahulik päevake võib alati kiireks minna ja seda just siis kui mina tööl olen. Muidu oli kõik norm ja üleelatav kuni hetkeni mil tuli üks noor psühhihaige neeluavamisele ja tänase öö ma veedan noorekese mehe seltsis, 35 kilo, sihipärane tegevus puudub ja kõnest arusaamise võimet tal pole...oh õnnistet ja õilis meediku amet, wohoo! ja nii Brainless muutubki hoopis Fearlessiks:P

Mnjah, mu praegune tööke on lausa okei ja seda peamiselt kollektiivi poolest, a ma siin üksaeg mõtlesin kõikidele pisinüanssidele, näiteks kellakuuestele ärkamistele või öistele erakorralisetele patsientidele, kelleks on enamasti purjus peksasaanud noored ja agressiivsed kutid või kasvõi tõsiasjale, et õde on tegelikult arsti ori, kui hambaarstil veab ja ta saab kliendi, kellel vaja näiteks ülemise hambakaare implantaadid suhu panna, see plekib sadatuhhi, arst teeb patsiendi suu maarjas korda, võtab töötasukese enda taskusse, ja õed - põetajad peavad ikka ta järelt töökoha ära koristama ja kõik muu sitema töö ää tegema. Nii ja nende pisiasjade tõukel vaatasin natuke aega ringi ja leidsin Nahakliinikus jalaseeneravi kabineti. Päevane töö, kaheksast neljani, aint küünepoleerimised ja lihvimised. Käisin asja uurimas ja vaatamas, olles esimesel päeval teist tundi jalaravi kabinetis, ma juba võtsin lihvija enda kätte ja nikerdasin ise inimese küüne kallal ja avastasin endas suutlikkuse taolise asja jaoks.
Mängisin vahepeal supernaist natuke, kolmaba öö stomas tööl, meil oli üks 80 aastane voodi külge kinniseotud vanamees, keda tuli terve öö valvata, istusin tal kõrvalvoodis ja hoidsin tal käest, et ta kateetrit ja subklaaviat ei näpiks, papi jahus mulle, et tal on jäme ja kõva ja et istugu ma talle otsa ja ma jahusin vastu, et ole nüüd vait ja jää magama:P Neljapäev nahas seeneravis, täna ka ja täna öösel uuesti tööl:P
Aga et mulle niivõrd hakkas meeldima mõte omast kabinetist ja iseseisvast tööst, siis võtsin vastu Otsuse, mille tagajärjel tõmban stomas otsad kokku ja liigun nahasse üle enda officesse, mis avatakse 2. aprill. Nahas on järjekorrad seeneravisse niivõrd pikad, et otsustati, et on vaja tekitada juurde veel üks kabinet....niiet tulge mu juurde siis oma küüsi ravima, kui neil on seeneke tulnud. Teen te jalad korda, et oleks hauda ilusam minna:P


Teise Otsuse võtsin veel vastu, nimelt, et film "Klass" jääb mu jaoks ära. Ma niigi puutun kokku närviajavate asjade, kurbade elulugudega ja noorte meestega, kellele lüüakse kakluses jalaga näkku. Ma ei taha minna kinno selleks, et taaskord leida kinnitust tõsiasjale, et midagi head loota ei ole, kui oled natukenegi teistsugune...

Rohkem Otsuseid vastu võtnud ei ole, millest teada anda.

Pole vahet, kas olla 8 tundi tööl või 12, hommikuti alati kell kuus üles ja reedeõhtaks on sel teatavad tagajärjed. Unemati tikub ligi ka. Enamasti olen ma ta vastu võtnud ja ta on mind lahkelt, kuid kindla käega viind oma maailma, kus igasugused teistsugused asjad lihtsalt juhtuvad, muudkui vaata ja imesta. Imelik on see, et näiteks mina oma öiseid seiklusi kirja panna ei saa, nad on niivõrd seosetud ja ajuvabad, et jube, a Annu teinekord helistab varahommikuti ja jutustab oma seiklustest, kui ta on miskit väga raputavat läbi elanud ...mmm...viimati sündis laps, kes keeldus tissi võtmast, beebi ütles emme süles selgelt oma emmele, et mina ei võta seda elevandi tilli suuruseks veninud nibu suhu, irw....aga okei,mitte sellest ma ei tahtnud rääkida, vaid, et....tahaks...noh, täiesti uut algust. Stomas juba varsti viis kuud, kuid hommikuste kellakuueste tõusmistega pole ikka ära harjund, ja terve elu nii räigelt vara ärgata oleks üleliia karm....ja ma olen mõtlema hakanud, et kuidas oleks eluke siis, kui tööke kulgeks kindlatel päevadel kindlatel kellaaegadel ilma selle haigla graafikujamata, ilma öövalveteta, et kui oleks oma kindel office, kus saaks asjatada täiesti iseseisvalt, kellegist sõltumata, kui nüüd siis arst välja arvata....hmmm...ja üleüldse tahaks veel millegagi tegeleda pärast tööd, kasvõi trenniga, aga kui õhtul seitsmeni Maarjas rahmeldada, siis see kurnab nii läbi , et ainus, mis mind peale tööd huvitab, on mu voodi....üleüldse....eluke peaks ikkagi andma rohkem energiat, mitte vastupidi, eks...hmm...ma justkui mingi vampiiri otsa oleks sattund....ja kõigevähem meeldivad need päevad, kui migreen algab ja kui ketoprofeeni ei ole käepärast...võeh. Aga homne hommik on ees ja see saab olema ääretult pikk ja ääretult laisk...elagu laupäevad! ja juhus, mis võimaldas graafikus selle nädalavahe vabaks:P

Pühapäeva varahommikul viskasin enda toast mõned mittevajalikud tugitoolid välja ja tõstsin laua akna alt ära vastu seina toa teise nurka ja nüüd on akna all mu uus ilus tumepunane diivanvoodi,(elagu tuludeklaratsioon) mis lahtitõmmates muutub eeskujulikult laiaks pesaks. Edasi Annuga asju ajama ehk uuteteksadejakotiotsingule,mis lõppes üks null minu kasuks uute teksadega (ma armastan AGd), siis väike iluuni, siis Anatoomikumi Panoptiku vahakujude näitusele (ma ei tea, miks me pidime just siis seal ära käima, aga nu ilmselt see oli kas minu või Annu mõte, mis tundus meile tol hetkel nii ainuõige, et minemata ei saand jätta) ja õhtal Annelinnas jooksin kohalikust valimisjaoskonnast läbi ja ma tegin neid kõike asju ühe pühapäeva jooksul, peas kumises viisijupp: põgene vaba laps....

Vana anatoomikumi vahakujude näitusest Panoptikum niipallu, et mõjus oli. Ühes ruumis olid sõbralikult koos nii siiami kaksikud, tangsünnitus 19 sajandi lõpul kui ka noku, mida oli vaja amputeerida kaugelearenenud süüfilise tagajärjel. Oijahhh.

Tänane päev peaks tulema kõigi eelduste kohaselt vähem tegus. Hommik algas laisalt ja hästi, mina ja mu voodi ja mu pooleliitrine kohvitass. Krrr....

Töönädalakese algus hiilib nagu mõni tume vari järjest lähemale ja lähemale...