Siuke huvitav peavalu, hakkas keset ööd, hommikul valuvaigistit võttes vaibus mõneks ajaks, päeva peale tugevnes uuesti ja oli päris häirivalt demoraliseeriv. Ent päeva lõpupoole vaibus täitsa ise ilma ravimita. Tuli, oli, läks:P

Tänu Curunirile olen nüüd ka mina nakatunud viirusesse nimega Rent. ja mu teine lemmiklugu sealsest filmist on see . Angel ja Collins rokivad:)
kes ei tahaks tunda sellist armujoovastust ja keksida kallimaga tänaval suurest koosolemiserõõmust:) ahh, la bella vita!

Tsiteerin klassikuid: suvetaevasse koguneb igavaid pilvi (8)

ma polegi folgil. sõidan maale vaarikale ja emale ja õelastele ja kassile külla ja verandale lugema.

Juhtusin lugema Catalinat. Ei pidanud pettuma. Mulle meeldis sealsete inimeste pühendumus ja no nad ei läinud läbi elu tuimalt. Vaid püstipäi ja täie sajaga. Respekt.

Somerseti lugudes on alati läbi põimunud väga erinevad inimsaatused, aga mulle nii meeldib, kuidas ta neist jutustab, ta ei arvusta kunagi mitte kedagi, vaid kirjeldab oma tegelasi nii nagu südamlik ja leebe vanaisa võiks kaminatule paistel, kiiktoolis, käes hoides sooja teetassi, rääkida oma kümnest erinevast lapselapsest, soojalt, mõistvalt ja muidugi suure armastusega, võttes loomulikuna fakti, et kõik ei saagi ega peagi kunagi olema ühtemoodi edukad ja ilusad.

Rendist on jäänud minuga see lugu. No miskit, mida lausapeab kuulama, kui sätid end kuskile väljaminema ja nii. Mõnus energiapomm.

Ma üldiselt ei ole oma unenägudele suurt tähelepanu pööranud, need on olnud ebamäärased, hüplikud ja halvasti jälgitavad või siis lissalt siuksed, millest ärgates ohkad kergendatult, et see vaid uni oli. kas siis kellegi ära kaotamine ja paaniline tagaotsimine või põgenemine millegi ebamäärase eest. A viimasel ajal on mu uned kuidagi eriti sürrideks ja jõhkrateks muutunud. Mai saa neid ka enam peast välja, seega otsustasin katsetada blogiteraapiat:p
Reede ööl vastu laupäeva nägun unes, et olin miskil keskaja üritusel, kõvasti noorem, kui praegu, arvan, et isegi nii 12 või 13. Kostüümis ja puha. Elton John oli ka seal ja ta tuli ligi ja tahtis seksida. No mina olin muidugi vastutulelik ja me läksime kuskile varjualusesse, kuhugi kivisesse linnuse ruumi, hakkasime siis riideid teineteiselt eemaldama ja lõpuks oli Elton John paljas ning alustas teemat, aga siis kostusid mingid hääled ja rahvas lähenes, tõrjusin Eltoni kähku eemale, panin riided selga ja põgenesin.
Nii ja eile ööse viibisin maailmas, kus Ohpuu elas Oudekki Loonega koos, neil oli väike laps ka, aga ma ei usu, et see nende mõlema oma oli, pigem üritasid ühiselt teda kasvatada ja mind viidi Bulgaariasse litsiks. Oli veel külm talveaeg ka kui Bulgaariasse jõudsin, mäletan oma hääletuid pisaraid ja viha, aga samas teadsin ka, et need kõik emotsioonid on asjatud ja üldise olukorra ees olen niigi jõuetu. Kui Ohpuule seda unenägu jutustasin, siis talle see üldiselt meeldis:P
Miskit mõistlikku olen ka näinud. Ennast koos Mannaga. Olime selle meievahelise jama tõeliselt selja taha jätnud ja teineteisele andestanud ning tõusnud tuhast fööniksitena ja jalutasime Haapsalus ringi, naerdes, nii nagu kaks ammust sõpra koosolles ikka naeravad, südamest ja ennastunustavalt.

Nädalavahetus viis mind Kallastele, Kati manu. Heapidu oli, viis kastu õlut ja palju süüa, rääkimata seltskonnast, ent ometigi eredaimad hetked olid pühapäeva pärastlõunal, kui jalutasin piki Kallaste linna Võidu tänavat pea et sadamani välja. Mutikesed istusid treppidel koos kassidega ja tukkusid. Aeg ajalt sõitis mõni eakas papi vastu jalgrattal. Ei mingit edasi tagasi sigimist sagimist, kõikjal oli stoilne rahu ja Peipsi lained loksusid laisalt vastu kallast. Tartu näis selle kõrval kuidagi kolenärviline ja saastatud õhuga...krt, okei. Tulevikul on vist nii mõndagi varuks, kui peaksin julguse kokku võtma ja südame kutset jälgima. Praegu mind hoiab Tartus kinni ainult minu töö, mida ma armastan väga, kolleegid, kellesarnaseid mitte kuskil mujal ei ole.

Katile suur suur aitähh toreda nädalavahetuse eest;)

Eile öösel käisin mööda tube ringi ja niuksusin. Uni oli korralikult silmis, aga magamisest ei tulnud miskit välja, sest peas oli erihull olukord. Oimukad ei tuiganud, aga kuklas miski asi tagus ja eriti siis, kui üritasin pikali olla ja uinuda. Lisaks veel kuuma ja külmahood, lihase ja kõhuvalu, juhhuu. Oksendada ka ei õnnestunud, lihtsalt niisama keeras sees ja paratsetamoolid ja ibuprofeenid ja kõikmõeldavad muud valuvaigistid olid oma toime kaotanud. varavalges siiski kuidagimoodi uinusin, hommikul oli okei ja töölegi sain tuldud, aga nuh, te ei kujuta ette, kuivõrd üksildlased on sellised ööd, mil pea aina lõhub ja lõhub ja uni on silmis ja magamajäämisega on raskusi ja mitte ükski rohi ei aita...ja nüüd arutlen omaette, aga mis siis kui järjekordse peavalu ajal koljusisene rõhk ühel hetkel tõuseb niivõrd, et üks tukslev veresoon lähebki katki ja...mnjah. Mnjah. Vot siis.

Järgmise nädalavahetuseni;)
elagu head ja toredad inimesed, grüüne, suvi, saun ja pidustused. Kui selline teraapia jätkub, siis...siis ma olen varsti taas headest mälestustest pungil ja kõik on taas okei.

Jason Webster "Duende"

lk 313
Lorca on kirjutanud: "Sügavat laulu lauldakse öösel. Ei tunne see hommikut ega õhtut, mägesid ega tasandikke. Sel pole muud, kui öö, selge, tähtedesse uppunud öö. Mitte miski muu ei oma tähtsust".

Olen nüüd paar viimast ööpäeva lugenud Jason Websteri Duendet. Mmm. Selline na-natuke emo ja omamehelikus stiilis, ent ma olen rahul. Mõnes mehes on ikka niipalju meest, et nad jätavadki oma Oxfordi akadeemiku elu maha ja järgivad oma hinge igatsust ja mängivad Madridis mustlastega kitarret. Kust küll selline tung tuleb:)?

lk 173.
Korter oli rahvast tulvil. Lisaks bändiliikmetele olid seekord kohal ka Carlose kaks teismelist tütart koos sõpradega, trobikond naabreid ning veel sõpru teiselt poolt tänavat. Iga paari minuti tagant ilmus ukseavasse mõni uus nägu, mõni neist jäi paigale, mõni lihtsalt vaatas sisse ja liikus edasi. Ühel hetkel ilmus kohale rohelise kübara ja lillaka näoga vanamees ning kõik toasolijad tõusid austavalt püsti.
"Ostias,see mees on ikka veel elus? Vaata, ta ju kõnnib täitsa ise. Kui vana ta nüüd oligi? Kas ta tuli terve tee ise? Ah ei näe, see on ta tütar, küll on tal kehvasti läinud, kõik need aastad vanamehe järele valvata...pole mehele saanud tead..."
Tüdruk oli umbes kaheksateist. Vanatüdruk valmis.
Me jäime kõik vaikseks. vanatoi tõstis käe, pomises midagi täiesti arusaamatut oma hambutu suuga, keeras ringi ja läks. Rõõmuhõisked, mõned plaksutasid.Milline vahva vana jõmm! Siis me istusime taas. ma ei saanud kunagi teada, kes see oli.

Veetsime terve öö ta kasimatus korteris, mängisime, laulsime ja jõime kõvasti. Mind tõmbas mustlse spontaansus. Kui ta laulis, paisusid veenid ta kaelal, nägu värvus punaseks, suust pritsis sülge ja ma kartsin, et mees võib kokku tõmbuda. Kuid kui hetk oli kord tabatud- selle loo ehe kvintsessents, mida ta jahtus-, peegeldas ta ilma leppimist, enesekindlust ja sügavat rahulolu, justkui oleks ta laulu vältel kuidagi oma hinge puhastanud.

Ronisin üles linnamüüridele
ja mulle lausus tuul:
"Miks nii palju ohkeid
kui sa ei muuda midagi?"

Emo ple häbenemiseks, eks.
Tsiteerin klassikuid: ütle, kas süda ei ole siis meri, täis tunnete uppunud laevu? Miks mõni mööduv ulm on nii piinavhele?
Ja miks soovitakse sünnipäevadeks ja muudeks tähtpäevadeks õnne ja armastust ja unistuste täitumisi ja et kõik hästi oleks? Miks päriselus aina viltu veab, kas nende soovide vägi siis üldse ei loe või? Rääkimata minu enda tahtmisest ja lootmisest ja kõigest muust taolisest. Asjatu vaev ju.
Mind hirmutab inimeste meeletu ükskõiksus, külmus, enesekesksus, vaikimine ja endassetõmbumine. Ma ausalt vihkan seda. Igaüks meist on tõde väärt, olgu see ükskõik kui valus. Aga selleasemel eelistatakse mingeid värdjaid mänge ja sunnitakse ridade vahelt lugema.
Kui mul sünnipäev tuleb, siis palun ärge soovige mulle eelpool mainitud paska. Lihtsalt öelge, et palju päikest vm taolist. Sest et päike on tõeline, see on taevas olemas ja selle soojust on tunda.

Ütle, kas elu ei ole siis laev
Sinu enese südame meres?
leida õiget suunda, kas pole see vaev
kui teemärgid pole sul veres?
Mängid pilli ja laulad kui ühelpool ööd torm ootab ja teiselpool kallas
Veini peent jood ja küpsiseid magusaid sööd
Kui su laev vettib hooovuste vallas.