Olen nüüd paar viimast ööpäeva lugenud Jason Websteri Duendet. Mmm. Selline na-natuke emo ja omamehelikus stiilis, ent ma olen rahul. Mõnes mehes on ikka niipalju meest, et nad jätavadki oma Oxfordi akadeemiku elu maha ja järgivad oma hinge igatsust ja mängivad Madridis mustlastega kitarret. Kust küll selline tung tuleb:)?

lk 173.
Korter oli rahvast tulvil. Lisaks bändiliikmetele olid seekord kohal ka Carlose kaks teismelist tütart koos sõpradega, trobikond naabreid ning veel sõpru teiselt poolt tänavat. Iga paari minuti tagant ilmus ukseavasse mõni uus nägu, mõni neist jäi paigale, mõni lihtsalt vaatas sisse ja liikus edasi. Ühel hetkel ilmus kohale rohelise kübara ja lillaka näoga vanamees ning kõik toasolijad tõusid austavalt püsti.
"Ostias,see mees on ikka veel elus? Vaata, ta ju kõnnib täitsa ise. Kui vana ta nüüd oligi? Kas ta tuli terve tee ise? Ah ei näe, see on ta tütar, küll on tal kehvasti läinud, kõik need aastad vanamehe järele valvata...pole mehele saanud tead..."
Tüdruk oli umbes kaheksateist. Vanatüdruk valmis.
Me jäime kõik vaikseks. vanatoi tõstis käe, pomises midagi täiesti arusaamatut oma hambutu suuga, keeras ringi ja läks. Rõõmuhõisked, mõned plaksutasid.Milline vahva vana jõmm! Siis me istusime taas. ma ei saanud kunagi teada, kes see oli.

Veetsime terve öö ta kasimatus korteris, mängisime, laulsime ja jõime kõvasti. Mind tõmbas mustlse spontaansus. Kui ta laulis, paisusid veenid ta kaelal, nägu värvus punaseks, suust pritsis sülge ja ma kartsin, et mees võib kokku tõmbuda. Kuid kui hetk oli kord tabatud- selle loo ehe kvintsessents, mida ta jahtus-, peegeldas ta ilma leppimist, enesekindlust ja sügavat rahulolu, justkui oleks ta laulu vältel kuidagi oma hinge puhastanud.

Ronisin üles linnamüüridele
ja mulle lausus tuul:
"Miks nii palju ohkeid
kui sa ei muuda midagi?"