Juhtusin lugema Catalinat. Ei pidanud pettuma. Mulle meeldis sealsete inimeste pühendumus ja no nad ei läinud läbi elu tuimalt. Vaid püstipäi ja täie sajaga. Respekt.

Somerseti lugudes on alati läbi põimunud väga erinevad inimsaatused, aga mulle nii meeldib, kuidas ta neist jutustab, ta ei arvusta kunagi mitte kedagi, vaid kirjeldab oma tegelasi nii nagu südamlik ja leebe vanaisa võiks kaminatule paistel, kiiktoolis, käes hoides sooja teetassi, rääkida oma kümnest erinevast lapselapsest, soojalt, mõistvalt ja muidugi suure armastusega, võttes loomulikuna fakti, et kõik ei saagi ega peagi kunagi olema ühtemoodi edukad ja ilusad.