Nädalavahetus viis mind Kallastele, Kati manu. Heapidu oli, viis kastu õlut ja palju süüa, rääkimata seltskonnast, ent ometigi eredaimad hetked olid pühapäeva pärastlõunal, kui jalutasin piki Kallaste linna Võidu tänavat pea et sadamani välja. Mutikesed istusid treppidel koos kassidega ja tukkusid. Aeg ajalt sõitis mõni eakas papi vastu jalgrattal. Ei mingit edasi tagasi sigimist sagimist, kõikjal oli stoilne rahu ja Peipsi lained loksusid laisalt vastu kallast. Tartu näis selle kõrval kuidagi kolenärviline ja saastatud õhuga...krt, okei. Tulevikul on vist nii mõndagi varuks, kui peaksin julguse kokku võtma ja südame kutset jälgima. Praegu mind hoiab Tartus kinni ainult minu töö, mida ma armastan väga, kolleegid, kellesarnaseid mitte kuskil mujal ei ole.

Katile suur suur aitähh toreda nädalavahetuse eest;)