Kuninganna meeldis meile Mannaga ülimalt. Teatud tegelaste eneseväärikus ja alati väljapeetud olek avaldas sellist aukartust, et jätsime oma tavapärase kommenteerimise ja kõkutamise ning olime täiesti vait ja jälgisime mängu.
Nüüd on Mannal uus tunnuslause, tsitaat, millega film algas, et raske on peadel, mis kannavad trooni. Ma omalt poolt täiendan seda nii, et raske on ka nendel peadel, kes on trooni kandvate peade läheduses.

Kolmapäeval siis Lutsus .

Tööst
kümnest kuueni, sattusin päevaravi kabineti õde asendama ta puhkuse ajal, mis tähendab seda, et pean tema äraoleku ajal tegelema kahe inimese haavanditega. Üks neist inimestest on norm, jalal aint pooleteise sentimeetrine väike auguke, sellega saab hakkama, aga teisel patsiendil on korralikud diabeetilised haavandid, viieteistsentimeetrise läbimõõduga, ilusti mädakoorikuga kaetud ja kuni 7 veebruarini seon teda ise, st et ta tuleb mu juurde veel 2 korda ja ma veits pablan, ent arvan, et kõik sujub, sest ma ikkagi üksi askeldan ja keegi kuklasse ei hinga ja rahvas ei pressi ukse taga peale.

ja muust
Nädalavahetusel nägime Mannaga ära Puskariajajad ja vaatasime taaskord üle Jaguari ja pühapäeva õhtul oli kinos Lepitus ja nüüd kõik loevad selle filmi kohta mõtisklust siit. Lepitus pole küll siuke lugu, milles oleks hea ise asjaosaline olla, ent ta pani kaasa elama ja kaasa tundma ja hiljem olin lihtsalt rahul, et taaskord ühe loo võrra rikkam või nii.
Siis nädala sees lugesin läbi Philippe Delermi"Terve pühapäeva oli sadanud" , siiras looke elu ilusatest ja õnnelikest pisiasjadest ja kummardus Pariisile. Armastus Koolera ajal on õnneks veel pooleli, teate, kus Fermina Daza veetis oma abikaasaga abielu kõige õnnelikumad aastad? Pariisis;) Ka kariibi mere rahvas leiab seal linnas oma rahusadama. Norm.
Tulba ahv on ka käsil ja ma sealmaal, mil Kristian armub ja hoiab Juhat oma armueluga pedantselt kursis:D

Tiirutasin jõe kaldal, vaatasin partide majandamist jääl ja vees mõni aeg, kui äkki helistas Kati ja kutsus Hansa hotelli kohvile ning kui pimeduses tagasi koju jõudsin, polnudki paksust peast ja tuikavatest oimukatest miskit järel, jaiii.

Tänaõhtusesse filmilukku kuulus Modigliani. jah, ma polnud seda varem näinud (A), a parem ju hilja, kui mitte kunagi, eks. Modigliani oli tõeliselt kange kohv mu kohvitassis. Nii kange, et võttis vee silmist välja. Ent mulle meeldis, te ju teate, et ülemöödundsajandi lõpu ja möödundsajandi alguse Pariis oma kunstieluga on mu teema ja selle maailma lugudest ma ei väsi kunagi.

ai.

Eile selline värk, et menüüs olid õlled, Aramised, viinakoksid ning nüüd on ai ja puha ja ma võtan oma energiavarud kokku ning kupatan end jalutama. Nii paaritunnisele korralikule jalutuskäigule. Igatsen rohke värske õhu ja käimise järgi, kõnniks kilomeetrite viisi, lihtsalt kõnniks ja tagasi Annelinna jõudes oleks hoopis teine enesetunne ning pea poleks üldse paks ja oimukad üldse ei tuikaks. Praegu pole see pohmakas, mis läheb mööda magamsie ja vedelemisega, jalutamist nõuab ta.

rõõm muusikast.:)

Nädalavahe aitasid sisustada jaanuarikuu Marie Claire, see on nüüdseks kolmas ajakiri, mis tuleb mulle postiga koju, esimene oli Eesti Naine ja sellele lisandus Oma Maitse. Marie Clairega selline asi, et teate, mis oli mu lemmikvoodiks loos Maagilised Ööd? Alain Passardi Lehtpuur, ile pani täpi peale valge mära Anne, ta oli seal justkui mõni Pegasus, olles valmis voodis lamajaid ära unenägudemaailma viima.
Siis nädalavahel olid olulisel kohal Manna, Tsink Plekk Pang ja Cafe Trufle ning kuum sokolaad vahukommidega. Laupäevaöösse mahtusid muuvid Armastuslaul Bobby Longile ja Saatan kannab Pradat. Bobbylongi ma armastan, siuke aeglane lugu lihtsatest elurõõmudest, inimestest, kes tunnevad teineteist juba aastakümneid, kes ikka vedelevad laisalt kõikvõimalikel istumusvahenditel tagaaias rasketel palavatel lõhnavatel suvepäevadel ning kes veedavad õhtuid ikka sellessamas pubis, ehtne kogukonna värk rahvast, kes omavahel sobib, kes on teineteisega harjunud ja on tsillimises ülimad osavkäpad.
A Prada Saatana lugu ei tekitanud mitte mingisuguseid emotsioone. Siuke pooleteisetunnine mõttepaus justkui.
Pühapäevaõhtul vaatasin üle Puhkuse ja Paabli. Esimene neist oli ju nii armas ja südamlik ja ma siiralt rõõmustasin lõpplahenduste pärast, sõna otseses mõttes tore lugu, mis paneb vaadates muhelema. Romantikute teema, midagi Kate´i ja Leopoldi sarnast, aint et ilma ajamasinata.
Ja Paabel...mm, mõtlesin filmi lõpus, et mai kingi mitte kellegile mitte mingiks tänutäheks või ükskõik mis muul juhul mitte ühtegi relva ega nuga ega üldse sellist eset, mida kasutades on võimalus teisele elusolendile viga teha.

See pilt kuulub mu lemmikute hulka, seepärast lihtsalt pean jagama. Otsekui kaader mõnest vanast filmist, eks, aga tegelikult Hiietont jäädvustas möödundsuvel Norras.

Tont pajatas oma Norraseiklustest ja mina heietasin enda mälestusi, ühesõnaga nostalgitsesime, vaimustusime enda juttudest ja igatsesime mägesid taga ja otsutasime, et peame Põhja Norra veelkord üle vaatama. Aga sel suvel augustis, juunikuine Norra on suht talvine. Mul vaja tööl niikuinii puhkusepäevad ära otsustada, võtangi osaliselt augustikuu jälle vabaks, trallallaaa.

Esimene osa puhkusest tuleb märtsis, sest ...siis on tegelikult ka üks sõit plaanis, aga sellest kõigest siis, kui käes on tõesti juba 13 märts ja ma kindel, et järgmine päev istun Tallinna lennujaamas Bukaresti lennukile (6)

Kindlasti möödub veebruar nagu niuhti, sebisin end kitarret õppima, ja kursused algavad 6 veebruar ning on kord nädalas. Lubasin ju endale, et uus aasta- uus elu ja kitarretunnid on esimene samm selle suunas.

Film
Eile sattusin telekast vaatama seda . Meeldis, et film oli täiesti soundtrackitu, vaikne, tõsine. Elasin Soniale ihust ja hinges kaasa, olin hästiuhke ta üle, kui ta suutis korteriukse Bruno nina ees kinni lüüa, oi kuidas ma respektisin teda, ja siis filmi lõpus olin niisama siiralt hämmeldunud, et kas oli vaja, et ta Brunole sinna kinnipidamiskohta külla läks? Kas Bruno palus talt vabandust ja seekord isegi mõtles, mida ta ütles? Kas Sonia siis andis Brunole andeks ja lubas ta äraoodata? Minu lemmikvariant oleks olnud selline, kui Sonia oleks ära nutnud ja lasknud Brunol ära nutta, ning siis oleks Sonia püsti tõusnud ja ikkagi ta juurest minema kõndinud ja üldse välja kõndinud nõiaringist, kuhu see neetud armastus ta viinud oli.

Naabrid
Muuseas, kuidas toime tulla naabritega, kes teevad remonti kell kaheksa hommikul ja kell kaheksa õhtul? eile ärkasin üles sellise heli peale, et nagu keegi oleks radikat nühkinud liivapaberiga. Täna hommikul poole üheksa paiku kopsiti kindla käega ja nüüd õhtul on puuritud ja kopsitud üle poole tunni. Kestaks see ajutiselt, oleks okei. Aga ma mäletan seda remontimist juba kevadel ennem kui ma Pikale tänavale kolisin, lootsin, et kui peaksin koju tagasi sattuma, siis on see nali läbi, aga võta näpust. Kas viienda korruse elanikud võivad endale veel üht korrust peale ehitada? või kas siis maale tõstetakse iga neetud päev ümber ja selleks on vaja üha uusi ja uusi auke puurida? või on inimesed lihtsalt puurilembelised ja neile meeldib õhtuid veeta, trell käes? kas tasub ise läbi hüpata korrus kõrgemalt ja lihtsalt pilk peale visata, et mis toimub ja uurida, kunaseks see remondivaimustus läbi saab? Või kas remonti tegema hakkav rahvas üldse teavitama ei peaks teisi ette, et kavatsevad lärmi teha nüüd nii paar nädalat, igas trepikojas on ju teadetetahvel enivei...

Lugesin veelkord oma viimast posti ja mõtisklesin natuke ja tookord oli tõesti siuke seis, et jubedamalt ootasin Marilini, ja kui kohal olin, ta ei läinud mulle korda:P: nu lugudest Sweet dreams jõudis kohale, ja heart shaped glasses ka, aga muust ma eriti silda ei läinud ja elevust ei tekkind millegipärast. vbl oli asi selles, et ma tundsin end liiga pisikesena ja igal pool olid mingid alati pikemad tolgused ees, kui ma oleksin end kuskile kukile sebinud ja omanud lavaltoimuvast paremat ülevaadet, vbl oleksin siis rohkem vaimustund olnud. Marilini soojendusbänd oli täiesti müstiliselt arusaamatu, mnjah, ju tegemist ei olnud minu üritusega ilmselt, ent siiski ma ei kahetse, et läksin, ettevõtmine iseenesest oli lahe, Tartust tulek ja ootusärevus ja eelnev kräu Ürgnaisega Keila Joal jne;)

ja et kuidas marilin oli?

Ootasin ei tea mida, aga miski erilise sou osaliseks ma nüüd küll ei saand, mõttetult palju vaheaega oli, palju noori gootisid ja vampiire oli, kõik marilini tuntud viisijupid lauldi ka ära ja üks cover mulle tegelikult ka meeldis sellest loost nimelt, aga telekareklaamis ju öeldi, et tuleb marilin ja rikub jõulud ära, hmm, aga nu eeeemmm, mnjah. Ettekujutajad.

ja ma ei pettunud temas ainsana .

Et te uuel aastal oma soovidele ja tahtmistele pihta saaksite, et te iseendale pihta saaksite, et võimalikult vähe segaseid olukordi tekiks, et inimestevaheline energia oleks pigem positiivne ja et eluke viiks teid kõiki lõpuks sinnamaale, kus on ees kosutav õnn, selline toitev, soe, mis ei viiks liimist lahti ega midagi, ühesõnaga eneseleidmist ja paikasaamist ja et teil kõigil oleks jõudu olemasolevaga toime tulla ja et teil kõigil oleks jõudu minuga toime tulla:D ja et mul oleks jõudu iseendaga toime tulla:P

Kõik algas õest, kes kutsus tervet perekonda enda korterisse tlna jõule vastu võtma, vist 22 dets põrutasingi Tartust minema, sattusin Keila Joale Ürgnaisele külla ja järgmine päev oli Marilin plaanis ja siis olidki äkki jõulud ja vaba nädal ja Pronto ja aastavahetus.

uueaastasoovid oleksid mul teile kah, aint et need vajavad veel sõnastamist.