Film
Eile sattusin telekast vaatama seda . Meeldis, et film oli täiesti soundtrackitu, vaikne, tõsine. Elasin Soniale ihust ja hinges kaasa, olin hästiuhke ta üle, kui ta suutis korteriukse Bruno nina ees kinni lüüa, oi kuidas ma respektisin teda, ja siis filmi lõpus olin niisama siiralt hämmeldunud, et kas oli vaja, et ta Brunole sinna kinnipidamiskohta külla läks? Kas Bruno palus talt vabandust ja seekord isegi mõtles, mida ta ütles? Kas Sonia siis andis Brunole andeks ja lubas ta äraoodata? Minu lemmikvariant oleks olnud selline, kui Sonia oleks ära nutnud ja lasknud Brunol ära nutta, ning siis oleks Sonia püsti tõusnud ja ikkagi ta juurest minema kõndinud ja üldse välja kõndinud nõiaringist, kuhu see neetud armastus ta viinud oli.

Naabrid
Muuseas, kuidas toime tulla naabritega, kes teevad remonti kell kaheksa hommikul ja kell kaheksa õhtul? eile ärkasin üles sellise heli peale, et nagu keegi oleks radikat nühkinud liivapaberiga. Täna hommikul poole üheksa paiku kopsiti kindla käega ja nüüd õhtul on puuritud ja kopsitud üle poole tunni. Kestaks see ajutiselt, oleks okei. Aga ma mäletan seda remontimist juba kevadel ennem kui ma Pikale tänavale kolisin, lootsin, et kui peaksin koju tagasi sattuma, siis on see nali läbi, aga võta näpust. Kas viienda korruse elanikud võivad endale veel üht korrust peale ehitada? või kas siis maale tõstetakse iga neetud päev ümber ja selleks on vaja üha uusi ja uusi auke puurida? või on inimesed lihtsalt puurilembelised ja neile meeldib õhtuid veeta, trell käes? kas tasub ise läbi hüpata korrus kõrgemalt ja lihtsalt pilk peale visata, et mis toimub ja uurida, kunaseks see remondivaimustus läbi saab? Või kas remonti tegema hakkav rahvas üldse teavitama ei peaks teisi ette, et kavatsevad lärmi teha nüüd nii paar nädalat, igas trepikojas on ju teadetetahvel enivei...