Tunnistan ausalt, et uuemast muusikast ma ei tea suurt midagi. Tänapäeva MTV ja saksa taevakanalid ja auhindade jagamised jätavad täiesti külmaks, pole nagu miskit seal, mis tõmbaks. Minu taevakanaliks on vh1, mille pleilistid sobivad mulle ülimalt, oskuslik segu uuest ja vanemast. Olen endistesse tegijatesse kinni jäänud ja aegaajalt ilmuvad ajuollusest igast ammused viisijupid, mis nõuavad ülekuulamist. Täna näiteks hakkas täiesti lampi kiusama Mätta fondi lööklaulud, see oli vist 9 aastat tagasi, mil õemees selle kassetti jõuludeks kinkis ja nii ma avastasingi Psühhoterrori ja Velikije Luki ja muud klassikud. Täna lausa pidin üle kuulama selle ja Hargi"Asustatud asteroid" läks ikka veel hinge ja tegi natuke kurvaks või nii ja Velikije Luki "Enesetapja laul" tekitas ikka veel külmavärinad ja Avatud Toimiku "Alkohooliku argipäev" tegi automaatselt tuju helgeks ja pani muhelema, no siukest asja kuulates lissalt pole võimalik tõsiseks jääda, totaalne nostalgia.
Sealtsamast nostalgiast, ei tegelikult veelgi vanemast, nii umbes 15 aasta tagusest mälestustest pärinevad ka Remi "man on the moon" ja Neil Youngi Harvest Mooni (mis oli mu esimene Neil Youngi lugu üldse, mis ma temalt kuulsin).

Queen kuulub kindlasti soundtracki hulga, millega koos üles kasvasin ja teate, mis oli jällegi esimene Queeni lugu, mis meelde jäi? Im going slightly mad, loomulikult, olin õe klassiõel külas, ise nii alla kümne aastane tatt ja mind pandi siis videomakilt videosid vaatama, sellal kui suured tahtsid oma jutte ajama ning õde just juhtis mu tähelepanu, et vaata vaata, kohe näed ahvi banaaniga ja tõepoolest oligi ahv banaaninga ja onu, kes endale banaane pähe toppis ja otse loomulikult ma pidin teda järgi tegema...
ja siis veel Nirvana ja Cranberries ja Garbage ja 90ndate Madonna meeldis ka jubedamalt, 90ndate lõpus mitte enam nii väga..