Eile oli täpselt nagu oktoobri või novembrikuu õhtu õues, sombune, märg, tuuline ja taevast tibutas midagi ebamäärast, mida oli tunda ainult koos tuuleiilidega. Ja kui Brainless Läbürinti jõudis, oli suurem osa ulmerahva kokkutulekust juba lõppenud, isegi köök oli suletud ja laual vedelevatest menüüdest polnud mingit kasu, pealegi oli seal halb õllevalik, näiteks sakuheledat pold ja nii ma siis vedasin Mandi ja Dragoni Krooksu, sest mul tekkis kange kihk sakuheleda järgi ja Krooksus oli jookidevalik juba märgatavalt parem. A sakuheledaga oli siuke naljakas asi, et tlnas oli tal teine maitse. nagu et parem või nii.
Krooksus tundsid meid ära miskised piiksud, üks küsis meilt, et kas me urgu lähme, ja teine kutt, no ta polnud vanem kui 14 või 15, teatas tähtsalt heleda häälega, et ei soovita, sest urg on nii mõttetuks pubekate kohaks muutund:D

Paar tervitust oleks mul ka.

Tervitaksin Mannat, kes maadleb praegast diplomitöö ja Heiksiga, a olgu eluke ükskõik kui sitt või ülemõistuse, naer on ta alatiseks kaaslaseks nagu ma olen täheldanud ja üks väike naeruteraapiline looke sulle sinna Tamsallu.

Siis ma tervitaksin neid õdusaid hetki Kalda tee pesas. Istume tavaliselt köögis, ümmarguse laua taga, küünlad põlevad, ja juttu jätkub kauemaks. Siuke soe täiuslik kohvilõhn on alati õhus ja mannaemps ja illar on lihtsalt inimesed, kellega saab rääkida asjadest ja värkidest ja, siuksed rahulikud ja lõbusad ja pikad jutuajamised ilma et keegi vihastuks ja paneks bloki ette, et aitab, ma ei taha midagi teada. Täna hommik oli just selline südantsoojendav. Tuul rõhus aknaklaase, aga meil oli sees soe ja kohvine. Aega oli palju ja me jõudsime küll. cheers !