tegelikult käisin heiksimannajaempsiillariga peol, siuke perekondlik värk ja mul nii musid sõbrad, kes muretsesid mulle pääsme klubisse ja joogid:D nüüd vaniljeviin kumiseb peas ja üleüldse.

Täna lugesin terve päev Zolat ja mõtted rändasid mingitele siukestele radadele, et korraga taipasin, et tegelikult ma ikka usun seda a tähega sõna ja esimese silmapilgu värki. No et kui Tunne tekib, siis mitte hetkegi kõhklust ja otsekohe tegudele, nu see on see, et vahepeal võib üks päev rohkem anda kui terve ülejäänud elu ja naljakas on minu puhul veel see, et alati, kui leian mingi toreda isase, siis ta peab ilmtingimata pesitsema eesti teises otsas, aga jah, mul on praegast vist viimane aeg otsad kokku tõmmata ja kaduda, siuke emotsionaalne hetkeseis, et äkki laongi kõik välja, mis südamel ja siis hiljem kaine peaga blogi lugedes, et issand, mis ma ometi siia kõik kokku trükkisin nagu üks emo ise.