Paar viimast päeva on möödunud nostalgia laine all.

Esmaspäeval käisime Jana ja Erkkiga mul suvilas koristamas. Maja oli veidralt vaikne ja iga toa nurk seeeest kubises mälestustest ja kui avastasin, et saunakraanist tuleb veel sooja vett, läksin mõneks ajaks totaalselt liimist lahti, lihtsalt istusin ja oleksin ajakese heameelega tagasi kerinud, tagasi laupäevaõhtusse, mil...mnjah.

Teisipäeval sattusin Raatuse gümnaasiumi kanti. Annu emme sokutas mind rahvatantsu algajate gruppi, mis hakkas koos käima alles eelmisest nädalast ja mul oli eile õhtul esimene trenn Raatuses. A sealkandis oli ka ju mu kunagine Uue tänava korter ning Ohpuu endine elamine. Lonkisin peale trenni mõni aeg seal ringi, nii palju tuli meelde, nii palju oli mäletada.

Ja üldse olen haaknud mõtlema Ally Mcbealile ja kuidas Al Green laulis talle magamistoas. Tahan ka. Aga mitte Al Greeni, vaid Freddy Mercuryt oma magamistuppa. Freddyt just siukse välimusega nagu videos Im going slightly mad, see ülestõstetud soeng ja meik ja mustvalge ülikond, mai või. Ja siis ta laulaks The great pretenderit ja I want to break free ja Show must go on.
Allan Vainola võiks ka pundis olla. Tema ümiseks ühest ärklitoas veedetud sügisööst....
Ja kui juba siis David Bowie võiks oma roosade tanksaabastega ringi tippida ja George Michael võiks teda saata liibuvates nahkpükstes, irwww...ei ei, müüd läeb teema ülemeelikuks juba,khm, mul on tööl igav neh:D