Marquez on mind oma võimusesse võtnud ja ma elan ihust ja hingest kaasa Florentino Ariza ja Fermina Dazale.

lk70.

Florentino Ariza veetis kõik õhtud kirjutades, ilma endale armu heitmata, istudes pudupoe tagaruumis ja mürgitades end kiri kirja järel palmiõlilampide suitsuga. Ema, kes oli küll õhutanud poega oma hingetormi kirglikult nautima, hakkas nüüd siiski tema tervise pärast muret tundma. "Sul lähevad ajud keerdu", hõikas ta poisile magamistoiast, kui esimesed kuked kirema hakkasid.
"Nii palju nüüd küll ükski naine väärt ei ole". Ema lihtsalt ei mäletanud, et keegi tema tuttavatest oleks armastusest nii segi läinud. aga poeg ei pannud teda tähelegi. Mõnikord saabus ta hommikul tööle, magamata, juuksed suurest armastusest sarvis, olles äsja jätnud kirja kokkulepitud peidukohta, kus Fermina Daza selle kooli minnes leidma pidi.
Fermina andis oma kirjades igapäevasündmustest asjaliku ülevaate nagu laeva logiraamatus, tegelikult olid need äraootavad kirjad, mille eesmärk oli hoida süsi hõõgvel ilma kätt tulle torkamata, Florentino Daza aga põles elusalt igas üksikus kirjareas ja kuuvalgetel öödel mängis ta viiulit sellistes paikades, kust Fermina Daza kuulis viiulimängu oma magamistuppa. Hiljem õppis ta arvestama ka tuule suunaga ja siis oli juba kindel, et viiulimäng kostab nii kaugele kui tarvis.