Tööst
kümnest kuueni, sattusin päevaravi kabineti õde asendama ta puhkuse ajal, mis tähendab seda, et pean tema äraoleku ajal tegelema kahe inimese haavanditega. Üks neist inimestest on norm, jalal aint pooleteise sentimeetrine väike auguke, sellega saab hakkama, aga teisel patsiendil on korralikud diabeetilised haavandid, viieteistsentimeetrise läbimõõduga, ilusti mädakoorikuga kaetud ja kuni 7 veebruarini seon teda ise, st et ta tuleb mu juurde veel 2 korda ja ma veits pablan, ent arvan, et kõik sujub, sest ma ikkagi üksi askeldan ja keegi kuklasse ei hinga ja rahvas ei pressi ukse taga peale.

ja muust
Nädalavahetusel nägime Mannaga ära Puskariajajad ja vaatasime taaskord üle Jaguari ja pühapäeva õhtul oli kinos Lepitus ja nüüd kõik loevad selle filmi kohta mõtisklust siit. Lepitus pole küll siuke lugu, milles oleks hea ise asjaosaline olla, ent ta pani kaasa elama ja kaasa tundma ja hiljem olin lihtsalt rahul, et taaskord ühe loo võrra rikkam või nii.
Siis nädala sees lugesin läbi Philippe Delermi"Terve pühapäeva oli sadanud" , siiras looke elu ilusatest ja õnnelikest pisiasjadest ja kummardus Pariisile. Armastus Koolera ajal on õnneks veel pooleli, teate, kus Fermina Daza veetis oma abikaasaga abielu kõige õnnelikumad aastad? Pariisis;) Ka kariibi mere rahvas leiab seal linnas oma rahusadama. Norm.
Tulba ahv on ka käsil ja ma sealmaal, mil Kristian armub ja hoiab Juhat oma armueluga pedantselt kursis:D