Tiirutasin jõe kaldal, vaatasin partide majandamist jääl ja vees mõni aeg, kui äkki helistas Kati ja kutsus Hansa hotelli kohvile ning kui pimeduses tagasi koju jõudsin, polnudki paksust peast ja tuikavatest oimukatest miskit järel, jaiii.

Tänaõhtusesse filmilukku kuulus Modigliani. jah, ma polnud seda varem näinud (A), a parem ju hilja, kui mitte kunagi, eks. Modigliani oli tõeliselt kange kohv mu kohvitassis. Nii kange, et võttis vee silmist välja. Ent mulle meeldis, te ju teate, et ülemöödundsajandi lõpu ja möödundsajandi alguse Pariis oma kunstieluga on mu teema ja selle maailma lugudest ma ei väsi kunagi.