Nädalavahe aitasid sisustada jaanuarikuu Marie Claire, see on nüüdseks kolmas ajakiri, mis tuleb mulle postiga koju, esimene oli Eesti Naine ja sellele lisandus Oma Maitse. Marie Clairega selline asi, et teate, mis oli mu lemmikvoodiks loos Maagilised Ööd? Alain Passardi Lehtpuur, ile pani täpi peale valge mära Anne, ta oli seal justkui mõni Pegasus, olles valmis voodis lamajaid ära unenägudemaailma viima.
Siis nädalavahel olid olulisel kohal Manna, Tsink Plekk Pang ja Cafe Trufle ning kuum sokolaad vahukommidega. Laupäevaöösse mahtusid muuvid Armastuslaul Bobby Longile ja Saatan kannab Pradat. Bobbylongi ma armastan, siuke aeglane lugu lihtsatest elurõõmudest, inimestest, kes tunnevad teineteist juba aastakümneid, kes ikka vedelevad laisalt kõikvõimalikel istumusvahenditel tagaaias rasketel palavatel lõhnavatel suvepäevadel ning kes veedavad õhtuid ikka sellessamas pubis, ehtne kogukonna värk rahvast, kes omavahel sobib, kes on teineteisega harjunud ja on tsillimises ülimad osavkäpad.
A Prada Saatana lugu ei tekitanud mitte mingisuguseid emotsioone. Siuke pooleteisetunnine mõttepaus justkui.
Pühapäevaõhtul vaatasin üle Puhkuse ja Paabli. Esimene neist oli ju nii armas ja südamlik ja ma siiralt rõõmustasin lõpplahenduste pärast, sõna otseses mõttes tore lugu, mis paneb vaadates muhelema. Romantikute teema, midagi Kate´i ja Leopoldi sarnast, aint et ilma ajamasinata.
Ja Paabel...mm, mõtlesin filmi lõpus, et mai kingi mitte kellegile mitte mingiks tänutäheks või ükskõik mis muul juhul mitte ühtegi relva ega nuga ega üldse sellist eset, mida kasutades on võimalus teisele elusolendile viga teha.