Käisin öölaulupeol. Laulsin, naersin, tundsin mõnu heast seltskonnast, soojast kevadõhtust ja tähistaevast.
Mnjaa, kuid pealtnäha muretu kesta all tegutses siiski üks faking hormoon, mis...nuh ma emosin omaette nii, et vähe pold ja põlesin seesmiselt. Nii juhtub, kui tegelased minevikust ilmuvad olevikku ja teevad näo, et nad isegi üritavad oma vigu parandada ja ravida mulle löödud haavu hinges. Mina, va lollakas, usun ju alati parimat. Lõpuks siiski ilmneb, et nad on bullshit, need, kes on korra idiootlikult käitunud, jäävadki käituma idiootlikult ja tegelikult pole vaja üldse mitte mingit suhtlemist, haavad lüüakse veritsema ja õhus pole mitte armastus, vaid nördimus, viha ja retoorilised küsimused stiilis, et miks osadel tüüpidel saab viinaklaas armsamaks kui ükskõik mis või kes muu...ja kuidas küll mõningad meist suudavad õhtust õhtusse aint kuskil urkas passida ja lakkuda, samal ajal,kui mujal õues toimub elu, kino, teater, öölaulupidu. Karjun pettumusest. võeh. sain selle sita enda seest välja suuremas osas. ja loodetavasti olen nüüd ammendunud ja kogu see jama jääb tõesti selja taha....
ahjaa, tervitada ma tahaksin ka. üht joomahullu. palun jäägi eilsesse ja ära sealt mitte kunagi edasi tule. minu soovilooks oleks siis see .

Inglise näitekirjanik ja parlamendiliige Richard Brinsley Sheridan oli ülimalt rahulik, kui tema teater Druru Lane´il 1809. aasta veebruaris põlema süttis. Tulekahju puhkemise hetkel oli ta parajasti alamkojas ning küll kuulis sellest, kuid ootas, kuni nõupidamine lõppes ja läks alles siis leekides olevat teatrit vaatama. Kui teater oli maani maha põlenud, istus Sheridan lähedalasuvas kohvikus toolile ja tellis klaasi veini.
Oma sõbrale ütles ta, et "mehel on igal juhul õigus nautida klaasi veini oma põleva kamina ees".

Mirja von Knorring
Elav gastronoomia

Eile oli taaskord hea õhtu, sisaldades head üritust.
Natuke taustainformatsiooni.

Täna hommikul sõitsin nr 1 bussiga tööle. Minu vastu tuli istuma üks vanatädi oma koeraga, kes oli miskit terjerilaadset, aga ta oli suuremat kasvu. Koer istus oma perenaise jalge ette, st meie mõlema jalge vahele siis. Oli seal veidi aega, nuusutas mind, niheles natuke, nuusutas veel mind, vaatas äkki mulle otsa ja pani oma pea minu põlvedele. Perenaine muigas, üritas teda ära meelitada, aga koer polnud millegipärast nõus teistmoodi olema, perenaine uuris, ega ma pahane pole või ehmund, mina, et oh ei. Koer hoidis pead minu põlvedel ja nii me siis vaatasime teineteisega tõtt ja sõitsime edasi. Tore oli.

Käisin raamatukogus. Nüüd loen seda ja seda ja seda. Neist kolmest on mu lemmikuks kujunenud Knorringu Elav gastronoomia. Tõeliselt soe lugemisrõõm.

Käisin Ateenas Jean Marc Puigserverit kuulamas ja õhtul kodus lugesin lõpuks läbi selle. Nüüd on lihtsalt hea olla, sest nii kontsert kui ka raamat olid täpselt minu jaoks.

Reedeõhtu ikka Mannaga.
Laupäev
Mõistagi Mannaga, vedelesime, siis õhtu saabudes Kristile külla, kogusime jõudu ja head tuju peole minekuks ja kui kõik olid end üles löönud, edasi rokikluppi, kus pidi olema Kosmikute plaadiesitlus. Soda effect oli ennem Kosmikud laval, mnjaa, Soda Effecti kutid on oma bändile ikka õige nime pand:P (y). Mannale jõudsin ka ära messida, ennem kui mul pea valutama hakkas, siis Kristi ja Kaie kadusid miskipärast õige varakult minema, mina läksin hiljem koju koos sõbra migreeniga. Hommikul helistas Kristi ja küsis, kas mul hakkas ka eile halb seal, kui nemad koju jõudsid, siis mõlemal sees keeras ja magamajäämisega oli tõeliseid raskusi. Kristi ja Kaie ei kannata migreeni all ja kõhe, et meil kõigil kolmel seal nii sitt hakkas. Mina jõin magusat teed oma valutava pea pärast ja nemad mineraalvett pudelist, oma jooke me käest ära ei pannud. Siuke kahtlane veider lõpp nii kauaoodatud peol...
Pühapäev
Jalutasime Mannaga, laenutasime filme, Veneetsia kaupmees ja Ratatouille, tegime toormahla porganditest ja apelsinidest ja õhtul oli ka siuke une eelne jalutuskäik.

Hiiumaast meenus veel selline seik, pühapäeval, hakkasime kusagilt mere äärest edasi sõitma, tee viis männimetsa vahele. Vaatasin hajameelselt aknast välja, kui korraga käis mu peast läbi mõte, et põder on seal puude vahel. Järgmine sekund röögatasin üle terve bussi: põder! ja oligi. Nii poole kilomeetri kaugusel sõiduteest. Suur jurakas teine. Seisis liikumatult ja oli meid vist juba märganud. Bussijuht jättis bussi seisma, et saaksime rahus võimsat looma vaadata. Lembe hüppas kohe bussist välja ja üritas teda pildistada, aga niipea, kui põder aru sai, et talle tähelepanu osutatakse, liikus ta kiirelt sügavamale metsa, et rahus omi asju edasi ajada.

Ma niii väga tahaks tsiteerida üht Hiina luuletajat, kelle nimi ei tule hetkel meelde ja panna pildi pealkirjaks ühe tema luuletuse pealkirja, mis millegipärast on meeles, Igatsus pikal aiaväraval.

see nii sobiks siia ju:)

Hetke jäädvustas Lembe.

Pühapäeva hommikul u. kl 8.

Mu nädalavahetus algas siis 4. 45 laupäeva hommikul, oli plaanis jõuda 5.45 Tallinna bussile, siis kaheksaks Tallinna ja kümne aeg väljus Rohukülast me Hiiumaa praam.
Selle tripiga oli mul plaan, et olen võimalikult palju omaette, mingeid tutvusi looma ei hakka, et lihtsalt mina ja Hiiumaa, mida ma viimati külastasin 8nda klassi ekskursioonil:P ja nagu ikka, mu plaanidest ei tule kunagi midagi välja. Niipea kui mind Tallinna bussijaamast üles korjati, siis Lembega sain otsekohe tuttavaks, ta ise tuli ja istus mu kõrvale ja kukkus lobisema, seltskond oli üldse hästi tore ja sõbralik, sulandusin rutemini kui arugi sain. Praamil Hiiule sõites istusime Lembega kahekesi ühe laua taga, aga kui Hiiumaalt järgmine päev tagasi tulime, siis olime juba viiekesti ühes lauas ja lobisesime:D
Tegelikult oli see peamiselt loodusfotograafide matk, ornitoloogid olid osad ka. Kutid sattusid elevusse Orjaku linnuvaatlustornis, kui seal läheduses hanesid nägid:D Mul polnud ainsana fotokat kaasas, käisin niisama ringi, kaks kätt taskus ja tundsin kõigest mõnu ning teiste fotografeerimisele kaasa elades viisin ennastki kurssi pildistamise tõdedega.


Esimene peatus laupäeval Hiiumaal oli Hiiu Villa vabrik, siis Rudolf Tobiase kodumuuseum, siis Kassari poolsaar, siis Orjaku linnuvaatlustorn, Hiiumaa Taevaskoja orgu viidi meid ka ja õhtu saabudes läksime ööbima vist Pihlaka turismitallu, saunatasime, soojendasime end konjakiga ja öö möödus potiknoimaratoni tähe all. Erilised entusiastid läksid päikesetõusu ajal loodusesse kauneid hetki püüdma.
Teisel päeval olime peamiselt mere ääres, Ristna, Tahkuna, Kõpu tuletorn ja Kärdlasse Hiiumaa muuseumisse. Tagasiteel Tallinna vahetasime muljeid ja entusiastid tegid juba suveks Norra reisi plaane, mul on siiralt kahju, et ma ühineda ei saa. Suvi möödub töötähe all millegipärast ja puhkus tuleb alles septembris, aa, aga siis on mul ka ühtteist soojas, ent ma ei kilka sellest praegu. igaks juhuks.

Kaks järgmist päeva tõotavad tulla tihedad. Lähen Hiiumaale.

Eile oli selline õhtu, mil lonkisin Ateenasse, tahtsin ära näha selle. Ma ei teadnud mingit tausta ega mitte midagi, lihtsalt, et Ateena film, mida polegi veel näha jõudnud ja mul vaba õhtu jne. Mnjaa. Hea oli, elamus on garanteeritud. Siuke teema ei jäta ju külmaks...
Veel üht teist sellestamusest filmist saate lugeda siit ja siit .

Täpselt aasta tagasi oli mul nahas esimene tööpäev. Niiet täna on mul esimese aasta tähtpäev tööl:)