Lisaks olen vaimustuses eilsest päevast, käisin Maarika ja Erkkiga Nooruse galeriis Ülo Valgi loengul. Väike tagasiränne aega, kui inimeste elu kulges päikesetõusust päikeseloojanguni ja videviku saabudes koguneti tule ümber jutte vestma. Ja oli ka vahelduseks hea olla teistsuguses keskkonnas teistsuguses seltskonnas, tööl on ju päevast päeva samalaadsed probleemid...

Õhtul kodus lugesin lõpule Dan Simmonsi Hyperioni. Ma varem polegi fantasyt lugenud, Hyperioni suutis kaela määrida Priit, kelle lemmikumaid raamatuid see olla. Algus oli raske, tekstis on palju võõrsõnu ja arusaamatuid mõisteid. Ent kui jõuan palverändurite lugude jutustamiseni, siis kulgeb lugemine üllatavalt kiirelt, sest inimeste jutustustele on alati kerge kaasa elada, on ju tunded ja mured alati olnud universaalsed, vahet pole, kas neist jutustavad siis vana maa või tundmatu kosmose elanikud.
Kui Maa elanikud süüdistavad oma hädades jumalat ja teevad tema juurde jõudmiseks palverännakuid, et leida vastuseid oma küsimustele, siis kosmose elanikud on teel Veristaja juurde, igaüks kannab endas kaasas oma minevikku, oma küsimust, mille kohta kõik arvasid, et nad ei räägi sellest kunagi kellegile, ent rännak on pikk ja pikkade õhtute sisustamiseks iga palverändur pajatabki oma loo. Külmaks ei jäta mitte ükski lugu ja viimane jutustus näitab tervet ettevõtmist hoopis teises valguses. Atmosfäär on melanhoolne, õhus on huku maik ja kõikidest ränduritest on kahju ja tahaks aina, et nad jõuaksid oma rahusadamasse. Nüüd seda sissekannet kirjutades meenub Kivirähu "Mees kes teadis ussisõnu" ja sealse ühe viimase pealtüki algus lausega, et me alustame võistlust, mille me kaotame niikuinii.
Ma paneksin küll Hyperioni oma raamaturiiulile ja tõenäoliselt loen ka teisegi osa, sest ma tahan teda, mis neist kõigist edasi saab ja kas imikuks muutunud Rachel jääb ellu.
Priidule aitähh hea lugemissoovituse eest:) 2010 aasta esimene raamat, juhhuu.

A üldiselt elan hästi, eileõhtu vaatasime Priiduga The shiningut. Minu jaoks oli kõige muljetavaldavam näitleja seal filmis Jack Nicholson, ta oli salapärane, kurjakuulutav, õela naeratusega hullunud karismaatiline kirjanik, kes suhtles vaimudega talveks mahajäetud hotellis, mida ta oli siis oma perega hooldama tulnud 5 kuuks. Danny Lloyd oli kirjaniku poeg, ta oli tundlik laps, kes nägi sündmusi minevikus ja tulevikus, see väike poiss pidi talvel elama hotellis, mis talle absoluudselt ei meeldinud, lisaks seal hakkasid toimuma sündmused, mida ta ei mõistnud ja mida keegi talle lahti ei seletanud, vaid mis ajasid tal juuksed hirmust püsti. Shelley Duvall oli kirjaniku abikaasa, kes lõpuks käis suure pesapallikurikaga mööda hotelli ringi ja kaitses oma poega ja ennast oma psühhost mehe eest. Temagi tundis end üksikuna, ei mingeid sõbrannasid ega poeskäike, mees oli tujukas loomeinimene, kes veetis enamuse päevast üksinda ega tundnud suhtlemisest puudust. Nad olid niigi isolatsioonis ju, tsivilisatsioonist ära lõigatuna, ja lisaks tekkisid neil ka omavahelised kommunikatsiooniprobleemid, see on see kooseluke loomeinimesega.
Filmis õhkub üksindust, hirmu, paanikat, meeleheidet. Hetkeks meenub Antikristus, sealgi olid ju tegelased isolatsioonis keset ürgset loodust, kus inimeste emotsioonid võtsid nende ja nende mõistuse üle võimu.
Soovitan soojalt. Juba Nicholsoni rollimäng on vaatamist väärt. Hakka või uskuma:)

Tööl käin ma kohvikus hommikusöögil ja lõunal ja juba oma kliinikumi algusaastatest saadik, alates 2006 vm, on mul lemmiktoiduks olnud nuudli broileriroog. Väikesteks lõigatud nuudlid, kanatükid, porgandi ja ilmselt ka kaalikalaastud ning ohtralt peterselli. Suur praetaldrikutäis oli 18 eeku ja tavaliselt hommikul süües jäi portsjonist niipalju alles, et jätkus ka lõunaks ja õige varasel ajal müüdi seda ka veel poole portsjoni kaupa, aga okei. Teate, mis eile hommikul juhtus. Lähen siis sööma ja näen menüüs oma kallist nuudlirooga ja rõõmustan juba. Ent lähemal vaatlusel sain hämmingu osaliseks. Hind oli tõusnud 26 eegule ja nagu hiljem selgus, panid nad toidu väiksele supitaldrikule, et siis kogust oli vähendatud poole võrra ja lisaks oli keegi tark inimene täiustanud nuudlirooga ubade ja krevettidega ja üldse mitte mingit peterselli. Kõhtu ma nii täis ei saanud nagu vanasti ja olin enda peale vihane, et miks ma kaerahelbepudru kasuks ei otsustanud. Oeh. See nuudli broileriroog oli varem üks, mille peale sain alati kindel olla ja tavaliselt seda müüdi ikka kolmapäeviti, ent juba eelmise aasta sügisel panin tähele, et mu lemmiktoitu on harvem menüüs, nii üle nädala või nii, aga ehkki seda pakuti harva, sain pakutavale taldrikutäiele ikkagi kindel olla ja kõhu mõnusalt täis süüa.
Oeh, ma vihkan selliseid muudatusi.

Eile oli mul siuk päev, mis algas nii, et hommikul selgus, et kliiniku ühispanga sularahaautomaat on suletud, mis tähendas, et ma jäin hommikusöögist ilma, kuna kohvikus kaardimakse võimalus puudub ja tööl olid kõik närvilised ja pärast tööd jäin muidugi bussidest maha linnas ja kui lõpuks koju jõudsin, siis trepikojas kolmandal korrusel olles kukkusid mul võtmed käest ja otse loomulikult keldrikorrusele, kus on vihmaveetorud ja seal all põrandal on üks väikene auk, mis polnud õnneks eriti sügav, aga just sinna nad maandusid ja tavavalguses neid näha polnud ja selleks ma pidin priidu kutsuma taskulambiga ja üldeüldse on mul täna peavalu, sest eile õhtul julgesin lahendada ühe õlle.

Ema ja isa hankisid endale uue suusavarustuse ja ema suusad õnnistasin sisse hoopis mina ja nii ma siis täna läksin Ihastesse sealseid suusaradu avastama. Ukerdasin metsaradadel ja palju aega läks ka härmatise imetlemisele, loodus oleks justkui tärgeldatud ja kõikvõimalikud kõrred ja puhmad ja põõsad, rääkimata puudest olid kaetud paksu lumekoorikuga ja nähtu meenutas justkui pitsimustrit hallika taeva taustal. Mulle meeldis, et suhteliselt vähe inimesi oli, ma ei jäänud kellegile jalgu ja rajad lumise tardunud vaikuses oleva metsasalu all olid kuidagi salapärased. Eelmisel aastal laenutasin suusad ja käisin Tähtveres, laululava juures olevatel radadel, ent seal oli kümneid muid inimesi ja asi polnud nagu nii põnev kui nüüd.
Reedel käisin emaga Auras tema sünnipäeva tähistamas, saunatasime ja sulistasime ja edasine õhtu möödus Rokiklubis Wunda-mendi 20nenda aasta juubelikontserdil. Äge oli:)

üx kild reedeõhtast kah, te ju teate Lovecrafti lugu "Rotid müüri taga". Mõtlesime sellele tänapäevasema versiooni, elust enesest, nimelt "Hiired valamukapi taga".
Mul elavad nad valamukapis ja selle seinte taga. Õigemini nad käivad valamukapis söömas. oktoobrikuus avastasin esimesed totud õnneks kuivast solgiämbrist, viin nad õue.

Mul on kahju inimestest, kes pole kunagi näinud jaanuarikuu hommiku päikesetõusu ja tõusva päikese kiirte mängu härmatisega kaetud puudel.
Sel nädalal on plaan rappa minna ja teha üks talvine retk näiteks Meenikunnos ja tõsta toost talve terviseks.

Viimasel ajal ma olen hakanud lund lausa armastama, ta on ju mahasadades nii pehme, kohev, sätendav ja eriti kui tillukesed lumehelbed hõljuvad õhus ja helgivad tumeda talvetaeva taustal. Vana aasta õhtul oli ilm eriti ilus, lumi säras ja pisikesed lumehelbed tantsisid taeva ja maa vahel.
Eilegi käisime härraga jalutamas Annelinnas ja avastasime jalajälgedest puutumatud säravaid lumevälju. Silm puhkas.