Kolm tassi kohvi ärajoodud, ahjusooja rabarberi pähklikooki pugitud, aprilli Anne ja uus Body Shopi ajakiri läbi sirvitud. Mkm, mitte vaba päev, vaid täiesti tavaline tööpäeva omk. Patsiente lissalt ei tule, kuigi nad on end kirja pannud. Ei tea, kas kuumade ilmade pärast vanad inimesed ei hakka rabelema või....oijahhh. Statsi õdedel on käed jalad tööd täis ja teate kui imelik on siin niisama passida. A ilmselt ma läen vanemõele oma muret kurtma ja loodetavasti ta sokutab mu kuhugi vastuvõttu, retsepte ja arveid trükiksin heameelega ja loodetavasti trehvab lausa veeniverede võtmise peale, a see oleks juba lissalt liiga hea, et tõsi olla.

Ja seda ka veel, et kiisunimi muutis Tsordist sujuvalt Sparkiks (Cygnuse idee), siis minu poolt Mishaks (Yoko Ono kassi auks) ja Sparkist edasi Sädeks. Cygnus kutsub teda siiani Sädeks ja mina hoopis Jackyks, mis sobib talle mumeelest kõige paremini, a nüüd on Cygnus see, kes vedu ei võta ja ilmselt temast tulebki kahenimeline kass, Jacky Säde või Säde Jacky. Annu käis katsikutel ja tegi piltasid kah, mida ma kunagi siia üles riputan.

A tegelt kass on Sädeme taoline, kõik mis liigub, on kiisu jaoks mäng ja ta muudkui aina kargab õhku nagu kirp, kihutab metsiku kiirusega ringi, nii, et põrandad värisevad, teinekord on ta hoog nii suur, et libastub ja põrutab vastu seina:P A kui me näiteks sööme, siis tuleb temagi köögitoolile istuma ja jälgib igat me liigustust, eriti korduvaid, neid peab ta endale väljakutseteks, millele ta elavalt vastab ja me käed saavad kriimude võrra rikkamaks:P
Lisaks on ta harjunud koos minuga magama, tavaliselt tuleb ta mu näo ligi, surub end täpselt mu näo vastu, ehkki padi on umbes 70 cm laiune ja ruumi on mailm:P Panin talle voodisse teise padja, et äkki kass taipab minna sinna magama, a omkul avastasin, et olen ise kassile väljapandud padja peal ja kiisu laiutab mõnuga mu vanal padjal, käpad ja hambad laiali:P Ja mu õelastega ta sobiks ideaalselt elama, sest tal on kombeks ärgata viie paiku omkul üles ja siis kukub mu nina või kõrvu närima, eile mängis mu juustega, sasis neid täieliku mõnuga, jättes mulle omkul kiharate lahtiharutamisrõõmu.

Jälle üks õnnestunud nädalavahetus, mis sisaldas paari vana tutvuse ülessoojenemist:D Lauba käis külas ammukadunud klassiõeke põhikooli päevilt, kaheksanda klassi ajast või nii. Tibil oli ettenäidata üks lahedaimaid lapsi, keda ma iial näind olen, poja oli vast nii kolmene, aga mitte mingit suhtlusbarjääri ega võõristamist pold ollagi, tuli ise ligi ja lobises nii, et lausa kahju oli neid ära koju lasta. Silmad olid teisel sinised ja hiigelsuured, eriti veel pikad ja kaardus ripsmed, üldse, sel laps oli selline naerunägu, et talle otsa vaadates oli võimatu tõsiseks jääda:) Ise uhkustasin oma kassipoja ja üldise rahuloluga ja nii tore oli poole ööni laterdada lapsepõlvemälestustest ja kõigest muust veiniklaasi taga:D Ning me kohtume kohe kindlasti veel ja edaspidi, sest ma sokutasin klassiõekesele Sammleri planeedi õhtulektüüri hulka. Jeejee (y)
Ilmus välja ka veel üks teine kadumaläind netituttav ja me need kordaastas toimuvad ühised lõunasöögid talinas ikka jätkuvad:D

Pühaba nautisin sooja ilma Annu emmega Pierre väliskohvikus, elasime kaasa Rommi esimestele tööpäevadele baaridaamina ja hiljem lonkisime niisama ringi, kui mingi kahtlane äikesepilv ja tugevnev tuul meid koju ajas.

Muuseas, hakkasin jälle lugema Mrs. Dallowayd. Esimene kord lugesin seda siis, kui kinodesse tuli film "The Hours", ent ju ma olin siis liiga noor või midagi, sest toona jättis see raamatuversioon mind üsna ükskõikseks. Film läks palju rohkem hinge või nii. A nüüd raamatut lugedes...hehe...mnjah, kui umbes kuuekümne või seitsmekümnenda lehekülje kanti jõudsin, läksin jälle nii endast välja, et pidin lugemisse pausi tegema, sest et too Peter Walsh oli ju täpselt nagu minu kehastus! Annust saab Mrs Dalloway, kelle eluke loksub paika, ent mina olen ikka see, kes viiekümneselt armub India ohvitseri, olgugi, et ta abielus on, ent see mees kütkestab mind niivõrd, et pean seda oma elu esimeseks ja tõeliseks armumiseks ja siis ma läen ootamatult Annule külla teise maailmajakku ja vuristan talle ühe lausega terve oma krdi elu ümber ja Annu vastab mulle ainiti, et ära unusta õhtul peole tulla. See oleks nii ülimalt meie moodi, et....

A muidu mulle nii meeldivad need inglise nimed nagu proua Foxcroft või leedi Bexborough või Hugh Whitbread või Sarah Bletchley...nii noh...need on kohe nii, noh...et...kasvõi Marii Meistergi ple kah nii kõlav kui on näiteks Sarah Bletchley! Ja veel need Woolfi kirjeldused, nagu maaõhu hele hahetus, aukartuse hämar hingus, sinakasroosa suitsuvine ja sosistamisrõdu. Otsekui oleks tegemist mingi teistsuguse, nõidusliku maailmaga, kus elavad kõlavate nimedega inimesed, olgugi, et Woolf kirjeldab sedasama, mille sees oleme me kõik iga päev.

Noja, et täna oli siis midagi kassikatsiku taolist, mu pakutud Ronja muutus kiiresti Sonjaks, millele jätkusid Soolikas, Kirp ja Kilu. Cygnusel hakkas siis vist kassist kahju:P ja peale mõningast mõtisklemist ta pakkus, et nimi võiks olla seotud musta karvaga ja sealtmaalt tuligi siis, et Tsort noja ma arvan, et nii jääbki ja väemalt üks mure on murtud:)


Tahtsin veel kirjutada Saul Bellow raamatust "Mr Sammleri planeet". Neetult õhuke, ainult 223 lehekülge ja mida lugu edasi arenes, seda rohkem hakkasin lugemisega venitama, ma TÕESTI ei tahtnud, et lõpp kätte jõuaks. Mr. Sammler oli niimõndagi näind juudi vanamees, ta armastas pikki mõtisklusi ja lühikesi kokkuvõtteid ning unistas hullunud New Yorgi eest ookeanipõhja pagemisest.
Henry David Thoreu on üleolevalt maininud, et aeg pole muud kui jõgi, kust ma kala püüan. A mis siis, kui keskkonnasaaste on jõevee ära reostanud, kalad ära mürgitand ja su õnge otsa satub end jäätmetest täisõginud suur veeelukas, kes tirib su enda sinna sitasesse vette ja siis ole silmeni pasa sees ja triivi muudkui edasi ja edasi ja näed veel pealt, kuidas teisedki endasugused satuvad haikalade lõuge vahele otse su silme ees ja enda ja teiste päästmiseks ei saa teha mitte kui midagi ja reostus muudkui aina süveneb ja süveneb kuni lõpuks harjutakse sellega nii ära, et enam ei pilgutata silmigi ja puhas vesi kui selline on mingi ebamäärane vanainimeste jura.

lk 123.
Inimkond kordab ikka ja jälle neidsamu tempe. Seda nutma ja naermaajavat mängu. Neidsamu tundeid ja kiindumusi. Neidsamu ihasid, mille täitmine ei saa kasu tuua. Katseid ikka ja jälle neidsamu karjeid ja kirgi rinnust viimseni välja mängida ja ära raisata. On siin mingi positiivne bilanss üldse võimalik? On see kirgede möll täiesti kasutu? Seal mängus on ju ka ülevate eesmärkide energia. Ainult üks haukumine, sisisemine, ahvivadin ja sülitamine. Ometi on olnud aegu, kus armastus elu suureks arhitektiks osutub. On ju? Isegi rumalusest võib mõnikord saada suurte tegude särav taust. Aga need nõrkused ja kroonilised haigused? Kas neid saab üldse parandada? Mida saab parandada? Korratusi ümber korraldada, ümber orkesteerida, seda saab. Aga parandada? absurd! Nimetagem patt haiguseks ja kohe asuvad valgustatud tohtrid seda haigust likvideerima. Ja siis ei jää teadusmeestel, filosoofidel ja tarkadel inimestel, kes hakkavad asjast ikka selgemini ja selgemini aru saama, enam muud üle, kui paluda lahutust kõikidest nendest inimlikest staatustest. Ja siis sööstavad nad minema, Kuu peale oma lendavate lülijalgsete rakettidega.

Issi tuli Tuneesiast, Manna tuleb täna öösel Bulgaariast (ma saan lõpuks oma mehe tagasi!!!) ja must väike kiisupoeg tuli eile Võrust Annu teisepoolega. Üks suur tulemine. Jajah, saite õigesti aru, mul on nüüd kass:D Aint et nimepoleemika on, Annu ütles ikka, et nu kui teda näed, küll siis õige nimi tuleb koheselt, esmakordselt kiisut nähes ma muudkui, et tibu ja tibu, a Cygnus teatas resoluutselt, et kass pole mitte mingi tibu:P Niiet nimepoleemika jätkub, tänasest on mul kange tahtmine teda Ronjaks hüüda, ja kui Cygnusel midagi Ronja vastu pole, siis Ronja jääbki:P

Ja muuseas, arvatavasti jätkub ka korterikaaslase otsimine, Ürgnaine vist siiski ei tule, niiet kui keegi tahab elada pea et Trt kesklinnas, siis andke teada:)

Et kuidas ma elanud olen?
Selleks teile Jääääralt ühed read:
Käin ringi, mu sõbrad on samad, raha jätkub, et raisata, ma pole vana ja mu kombed on samad, veel on päevi, mis raisata.

Või siis lühidalt kokkuvõttes: its good to be me!

Xelile: su koogijutt pani mind natukeseks mõtlema ja välja ma mõtlesin, et kui sa kunagi trt tuled, siis ma pakun sulle Sachertorti. Tumeda sokolaadist glasuuriga ja piimakreemiga üle valatet. Vot nii.

Teadmised, mida Nahakliinikus omandanud olen

VARIATSIOONID TEEMAL MUST AUK

KUMMITUSKAKA: sa tunned, et kaka väljub, näed kakat tualettpaberil, aga potis pole grammigi kakat.
PUHAS KAKA: sa tunned, et kaka väljub, näed kakat potis, aga tualettpaber jääb puhtaks.
MÄRG KAKA: sa pühid oma tagumikku vähemalt 50 korda ja ikka tundub, et on veel pühkimata. Seega lõpetad selle tegevuse nii, et paigutad suurema hulga paberit musta augu ja pükste vahele, et sa ei kaunistaks viimaseid selle jäleda kakatriibuga.
HEAOLU KAKA EHK TEISE LAINE KAKA : siuke shit happens, kui sa oled kakamise lõpetanud, musta augu steriliseerinud ning hakkad pükse üles tõmbama - siis saad aru, et peaksid natuke veel kakama.
MÄRJA AHTRI KAKA: see on selline kaka, mis tuleb su tagumikust ülehelikiirusega ning pritsib su kannikad potis oleva veega märjaks.
"AJU VÄLJUB NINA KAUDU" - KAKA, tuntud kui ka "PEAS LÕHKEB VEEN" - KAKA: seda sa punnitad nii, et nägu läheb lillaks ja praktiliselt saad ajurabanduse. See kaka tappis arvatavasti ka Elvise. Reeglina tuleb see siis, kui on hästi kiire. Resultaadiks on tavaliselt üldine higistamine ning higine ülipisike junn. Kogu protsess võib aga kulmineeruda "märja ahtri" näol ...
"LENINI LAUPÄEVAKU PALGI" - KAKA ehk MEGAKAKA: see on nii kohutavalt suur, et sa ei julge seda ennem veega alla lasta, enne kui oled selle peldikuharjaga väikesteks tükkideks lammutanud.
Kurikuulus JOODIKU KAKA (ehk Rossija Kuulike): ilmneb hommikul pärast võimsat joomingut. Selle üks märgatavamaid omadusi on tekitada keraamikakahjustusi.
"OH ÕUD, KUIDAS MA SOOVIN KAKADA" - KAKA: on selline lugu, et sul on kakahäda, ent isegi siis, kui oled juba oma soolikad ära nikastanud, piirdub sinu tegevus potil istumisega, oled krampis ja muudkui peeretad.
VEDELIK-KAKA: mingi ebamäärane kollakaspruun vedelik tulistatakse su tagumikust välja, see paigutub poti kõikvõimalikele sisepindadele ning samal ajal otsekui "põletaks" su urruauku.
"MEHHIKO ROOG" - KAKA: klass omaette. Valus.
MEELELAHUTUSLIK KAKA: see kaka on nii põnev, olgu siis kas selle suurus või kuju, et sa pead seda tingimata enne vee pealetõmbamist kellelegi näitama.
TUJUTÕSTJA KAKA: pika kõhukinnisusperioodi lõppedes ilmunud kaka.
RITUAALNE KAKA: see häda ilmub igal päeval samal ajal.
GUINNESSI REKORDITE RAAMATU KAKA: see kaka on nii tähelepanuväärne, et väärib säilitamist (noh hea küll, pildis) tulevastele põlvedele.
PARFÜÜMKAKA: selle kaka lõhnabukett on nii võimas, et umbes 7 tunni jooksul on lähemas ümbruses tervisele kahjulik viibida.
OIGAV KAKA: see on nii suur, et ei välju ilma häälteta.
VALVUR-KAKA: see on selline kaka, mis ei taha tagumiku küljest lahti tulla. Abiks on kõigutavad ja hüplevad tuharaliigutused. Paraku on tihti ainus lahendus eemaldada see tõrges junn paberitükiga.
FANTOOM-KAKA: see ilmub müstiliselt potti teadmata kust ning keegi ei tunnista seda omaks.
PEITUSEMÄNGIJA-KAKA: tuleb ja ei tule ka. See kaka mängib sinuga. Nõuab kannatlikkust ja osavat musklite käsitsemist.
MIIN-KAKA: see häda tuleb peale täiesti ootamatult ning absoluutselt valel ajal (nt. armatsedes) või vales kohas (pole lähedalasuvat kohta asja jaoks).
USS-KAKA: selline pikk, ussi moodi läikiv kaka, mis on suutnud ennast üsna ähvardavasse poosi kerida - tavaliselt kahjutu.
SPORTLIK KAKA: tuleb täpselt tund aega enne spordivõistluse algust, kuhu oled registreerunud. Sarnane joodiku kakale.
TORULUKKSEPA KAKA: see on selline kaka, mis on nii suur, et vett peale tõmmates ei kao kuhugi, ujutab poti üle ning pritsib üle ääre põrandale.
PUDRU-KAKA: see väljub nagu hambapasta tuubist ning muudkui tuleb ja tuleb. Sul on kaks valikut - a) tõmba vahepeal vett ja lase edasi ; b) riskid sellega, et kuhi võib ulatuda su tagumikuni enne, kui sa oma abitu kakamise lõpetad.
"MA MUUTUN VIST JÄNESEKS" - KAKA: siis, kui toodad hulga pisikesi marmorkuulile sarnaseid pabulakesi, mis vette kukkudes teevad pisikesi plumpse.
"KES KURAT SIIN KÄRVAS" - KAKA: nagu arvasid - toksiline. Loomulikult ei hoiata sa mitte kedagi mürgise WC-parfüümi eest ning jälgid kogu etendust eemalt.
"MA TEAN RAUDSELT, ET SEAL MIDAGI RIPUB" - KAKA: sa lihtsalt istud kannatlikult, et see viimanegi junnikenegi lõpuks ära kukuks, sest kui sa pühiksid tagumikku nüüd, siis saab see üle kogu ahtri laiali määritud olema.

Eile õhtu oli mul au näha filmi Debora Vaarandist ja tema ajast. Hulk kirjandusteadlasi heietasid minevikumälestusi Vaarandist ja arutleti isegi, et kas Vaarandi oli õnnelik inimene ja et kas ta ikka kindlalt teadvustas endale, millises ajalooperioodis ta elas, nu see kommunismi värk ja puha ja et miks ta 40ndal parteisse astus ja et miks ta 70ndatel ei kirjutand alla avalikule protestikirjale, mille koostasid tollased Eesti NSV kultuuritegelased.

Ma mõtlen siin, et mul on väga vedanud, et see NSV Liidu teema on must kaarega mööda läind ja et ma olen sattunud elama just tänapäeva, mil võin olla õnnelik, vaba ja laisk. Aamen.

Ja taas reede ja Tartus on alanud Prima Vista

ja Pargiraamatukogu platsis on vabaõhukino filmiga Jan Uuspõld läheb Tartusse. Wohoo. Kui aint vihma niipallu ei sajaks.

Silmailu kah, otsekui Neil Cassady ja Jack Kerouaci taaskehastused.

Ja mu teine lemmik juba üksnes nende roheliste pärast ja et ta on võtnud vaevaks sellist kraami seljas kanda. Muahhh.

Mnjah, ent jutuna oli Perruchoti variant Lautreci lühikesest elukesest ikkagi kütkestav. Lautrec oli kui komeet. Sõitis erakordse kiirusega pimedas öös läbi taeva, põledes eredalt, pannes miljonid endale järele vaatama.

Perruchoti 282leheküljeline lugu Touluose- Lautrecist oli nagu sissejuhatava osa Sweetmani teosesse. Perruchot on jutumeistrist romantik, pannes põhirõhu kõikidele nendele meeletutele pidudele, kus Lautrec oma õhtuid veedab. Sweetmani Toulouse Lautrec on ajalooõpiku sarnane monumentaalne teos, ta pole nii läägelt sentimentaalne nagu oli Perruchot, vaid täiesti asjalik, seal on olulisemad ajaloosündmused ja muu, mis mõjutas tol ajal elanud inimesi, kui Perruchot vaid paari sõnaga mainib Oscar Wildet ja portreest, mille tegi Lautrec, siis Sweetman on kirjutand sest terve peatüki, kuna Lautrec oli üks neist, kes ei pööranud Wildele selga, sel ajal kui terve maailm Wilde hukka mõistis. Perruchot aint vuristab ülistavalt Lautreci Pariisi lõbumajades käike, kus kunstnik oma telgi üles lõi ja kus ta lõpuks endale toetava perekonna leidis, tehes prostituutidest omad muusad, kujutades ainsana neid maalidel õrnalt ja kaunilt, Sweetman jutustab nonde naiste elu halvemast poolest, piinlikest avalikest arstlikest läbivaatlustest, et avastada süüfilisega proste ja neid vaatlusi viidi tihtipealeläbi aint ühe peegliga, sest paljud bordellid ei suutnud arste varustada kõige elementaarsemate töövahenditega. Loomulikult tuli süüfilis lõbumajadesse meesklientidelt, ent nood härrased olid igasugustest kontrollidest täiesti vabad! ja patuoinasteks tembeldati aint tänavatüdrukuid! Oli mingisugune doktor, Auzias- Turenne, kes kasutas prostituute kui merisigu, tõestamaks oma teooriat, et kui süstida inimesele väikestes doosides haigusepisikuid, omandab organism vastupanuvõime ja ta muidugi ennem ei küsinud oma nn naisklientidelt, kas nad soovivad, et neid sedamoodi süüfilisse nakatataks. Õnneliku juhuse kaudu Pariisi politseprefekt keelas need eksperimendid, enne kui Auzias- Turenne´i ideed oleksid jõudnud põhjustada massilise haigusepuhangu. Oli ka Saint- Lazare´i asutus, mida juhtusid karmikäelised ja põlglikud nunnad, sinna viidi vahistatuna kõik naised, kel olid silmnähtavad sümptomid. Tavaliseks toiduks seal kõledas gooti põrgus oli vesi ja lahja kört ja vanglatiivas pidid naised töötama täielikus vaikuses ja südatalvel magati kütmata kongides.

Vot siis, sellised lood.