Lugesin raamatut. Alguses rõõmustasin, et killuke kaasaegset rahvusvahelist Pariisi. Mida edasi, seda enam kurvastasin. See oli hoopis lugu julmusest, antisemitismist ja rassismist, väiklusest ja õelusest. ja kuidas vahest eneseväärikus ja teistest lugupidamine on langenud allapoole miinuseid.


Käisin kinos Priidu ja Erkkiga. Auväärse hr Ray matmiselugu tekitas mõningaid küsimusi, et näiteks, et miks nad matusepaigal ja kesest matusetalitlust peavad preestriga raha pärast jagelema ja tingima. Seda oli võõras vaadata.
Ent järgnev film Aafrika vihmatseremoonia alguse tähistamisest meeldis väga :D Kuidas vanad mehed ja vanad naised läksid metsa koos õlle ja nuusktubakaga, pakkusid seda esmalt esivanematele ja ülejäänud osa tarvitasid ise. Nii vitaalsed ja elurõõmsad olid nad. Pidutsesid täiega, vanad naised hüppasid ja huilgasid kui noored tüdrukud. Energialaksu sain neilt missuguse.

Aafrika naiste laul õllekõrvale: ma olen väsinud munandite ja peenise hoidmisest.
ja kui vagiinal oleksid hambad, oleks peenisel ots peal

YEAH:D

Ilusat Maarjapäeva ka teile tagantjärgi:)
Eile oli vahva, mina ja autotäis kullakesi, sõitsime Luke mõisasse Maarjapäeva tähistama ja punast veini jooma. Õhtul tegime Lähte vaatetornis esimese pikniku taolise asja, tähistaeva all ja puha.
Leino, sa oled mulle juba kolme ürituse pildid võlgu;)
Täna maailmafilmile.

Kevad on alanud.
See aasta tuleb ta teisiti:)
Nii palju asju on, mille üle rõõmustada. Ja mille pärast tänulik olla. Täielik ninnu nännu meeleolu on:D
Lepid härraga kokkusaamise reedeks, ent teine ilmub juba neljapäevaõhtul välja:D et ikka on veel selline vanakooli mees, kes näeb pisiasju ja kes ütleb igasugu muid vahvaid asju ja kes aimab, mida minusugune paranoik õnneks vajab.

Eile korraldas Andres ühes teatud asutuse konverentsisaalis filmivaatamise ja näitas meile seda multikat. Kaie läks õige peagi minema, öeldes, et see on ajaraiskamine. Mina vaatasin lõpuni ja sain hea suutäie naerda. Südamlik oli. No hea küll, imal ka, aga südamlik siiski. Minusugune romantik ei suuda ju külmaks jääda suurte nukrate kutsikasilmade peale:D

ja lähiminevikus ühel vaiksel õhtul lugesin läbi Hommikueine Tiffany juures. Njaa. Holly elas lihtsalt oma südametunnistuse järgi, mis ärritas tema kaasaegseid, kellele läks korda ka ühiskondlik arvamus jne.

Lugesin läbi Jeanette Wintersoni"Kehale kirjutatud" .
Raamat naisest, kes leidis oma elu armastuse, abielus Louse´i, kellel oli verevähk...

Hästi nõretav värk oli.
Praegu järgi mõeldes ma ei pea õigeks selle peategelase käitumist, minematõmbamist...just siis mil Loiuse kõige enam ta tuge vajas. Oleks ta siis selle otsuse oma kalli armastatuga läbi arutanud. Ent see peategelane otsustas Louise eest ja läks minema, kui Louise abikaasa Elgin talle korra käratas, et tõmmaku lesta, et Louise on haige ja vajab ravi Sveitsis. Ent armastaja on kõige haigem siis, kui tema kõrval ei ole tema teist poolt. Igatsus ja kaotusvalu on hullem kõikidest ning ma ei taha mõeldagi, mida võis vaene Louise üle elada.
Mäletan kui mul eeelmises töökohas olid sellised ajad, ml mõtlesin, et kirjutan ise lahkumisavalduse, aitab jamast. Kristi küsis siis, et kas sa kavatsedki siis ka edaspidi kohe jalga lasta, niipea kui su peale käratatakse? Ta luges mulle sõnad peale enda eest seismisest. Ma kuulasin teda, ei läinud ära, mu tööstaaz säilis ja kahe nädala pärast toimus rahulik üleviimine teise asutusse.
Sellelele peategelasele oleks keegi pidanud samamoodi nii sõnad peale lugema. Ta oleks pidanud Elgini persse saatma. Mis kuradi raha! See naine armastas Louise´i ja tal OLI õigus ta kõrval olla nii heas kui halvas. Ilge manipuleerija oli see Elgin, mai või. Kavalpea. Vastik kavalpea. Aga ah olgu...kui te tunnete vajadust traagilise armuloo järgi, siis tõmmake end tugitoolis kerra, ja sukelduge Wintersoni maailma. Mulle see raamat niiväga ei meeldinudki kui aus olla. Mina üldiselt tahan uskuda, et armastus on kerge nagu kevadtuul ja püsiv nagu...ookean. Jõuduandev ja soojendav allikas. Mitte kurnav. Mitte traagiline.

Tegelikult me lähme Kallastele Kati tungival soovil juba täna. Homme tagasi Tartus ja pidu jätkub, kas siis rokiklubis kui Kaie terveneb või siis rokiklubis ilma Kaieta või siis juba üldse kuskil mujal.

Inimeseloomad on surelikud. Tööl olles pean ma selle tõsiasjaga kiiresti ära harjuma. Täna sekretär helistas kabinetti ja palus ühe patsiendi kaarti, ma teatasin rõõmsalt, et aga ta tuleb ju veerand tunni pärast vastuvõttu, sekretär, et ohei ta enam ei tule kuhugi. Tüüp alles eelmine nädal käis valuvaigistite järel...

Ja ma lihtsalt pean teiega jagama tõsiasja, et eile oli meil vastuvõtus 77 aastane proua, ta oli ilmselt tohtri hea tuttav, nad jäid jututama maast ja ilmast, kirjandusest kaasaarvatud. Tädi oli lugenud Mihkel Raua raamatut "Musta pori näkku" ja kiitis seda õhinaga ja siiralt, arst samamoodi. Isegi mu õpetajast ja realistist emale meeldis ka Raua jutustus väga ja ma ilmselt olen vist neid väheseid viimaseid, kes plegi veel poriraamatut lugend, ent see viga vaja parandada.
Ent muidu ma üritan lugeda Jeanette Wintersoni "Kehale kirjutatud". "Tuletornipidamine" võttis rohkem liimist lahti ja oli rohkem isiklikum, "Kehale kirjutatud" on küll huvitav, ent jätab külmaks. Samas olen ma alles 50 lehekülge lugenud või nii.
Kannel ja parmupill ootavad ka mängimist, ent ma ei näpi neid üldse. Süümekad on sellepärast.
Efkaga kokkusaades vaimustusin trummipulkadest, mida teine oma kotis kaasas vedas, niii lahe oleks ju ka trumme mängida. Kiirelt ja vihaselt. Kuskil karvikutebändis eriti:D A see on selline lapsepõlveunistus rohkem. Samas tahaks osata mängida klaverit ja trumme ja tsellot.
ja reisile tahaks ja puhkuseplaane tahaks. ja järgmist nädalavahetust tahaks ka juba, siis Priiduga Kallastele Katile külla. Seegi ju väike reis tegelt. Ent kõigepealt on vaja see nädalavahetus üle elada, rokiklubis on laupäeval Kosmikud, õhtu algab traditsioonilise Kaie pool toimuva pre partyga. Reedeõhtu on Priidu ja kohvikute päralt. ja Aleksander on hea õlu:)

surmkümmend suudlust
hullsada ilusat hetke

ning viimane meeldejäänud unenägu oli seotud Pompei ja selle linna viimse päevaga. Ma olin kohalik elanik, ent ometigi teadsin, et midagi hakkab toimuma. Päev oli ilus ja päikseline. Pidin saama linnast välja. Ainsaks võimaluseks oli miskipärast ujumine, veealune ujumine. Halli tuhavihma mäletan ka.

hehe, Efka ütles, et ma olla tema lemmikromantik. ajee, minu lemmikrealist;)

Nonii. Tänasest hakkab onkos esimene töönädal, vastuvõtt ilma juhendajata ja puha. Tegelikult ma olin tohtriga juba reedel kahekesi vastuvõtus. Ohjah, vähk rinnas ja tervis tuleb.

Üldises plaanis on eluke kahtlaselt ilus. Naistepäev ei läinudki minust sel aastal mööda, Aitähh mu kamraadidele ja ühele erilisele härrale, kes te tulite käppa suruma, oksaraag pihus:D

Nii palju on juhtund:D oioioioi. kõigepealt ma tulin raja tänavalt ära.suunati edasi onkoloogia polikliinikusse, ent raja tänava omad lugesid sõnad peale, et vastavalt enda sisetunde järgi pean end seal ikka näitamas käima või nad otsivad mind ise üles ja kutsuvad kontrollile, kui üritan täiesti ära kaduda ja teha nägu, et ma raja tänava omi ei mäletagi enam. Siuke lahe rahvas seal, ohjah, toredad olid need kohvitamised ja jutuajamised. Nüüd saavad endistest kolleegidest lihtsalt toredad kaaslased, eks;)
Teiseks nii hea on tajuda, kui suurepärased ja toredad kullakesed mu ümber on. Mu sõbrad, teiega on hea. Laupäeval toimus väljasõit Tartumaa mõisatesse, sihtkohaks oli Mäksa mõis, ent selgus, et see on eravalduses, selle eest leidsime Kastre mõisa lumised ja vaiksed varemed. Pilte postitan siia lähitulevikus ka. Õhtul küpsetasime piparmündikana ja lõime kokteili, mille nimeks sai "Leidmata Mäksa Mama", see oli valge rummi ja greibimahla ja chillipipra kauna ning laimiga. Pühapäev viis Tähtverre, Jänese matkarajale suusatama. Esmaspäeval luurasime Priiduga kohvikuis. UGs oli üks naljakas hetk siis, mil Priit korra ära läks ja ma jäin üksinda, me kõrvallauas istusid kaks karvikut, üks neist uuris mu vanuse kohta, ütlesin siis siiralt, et 25, teine küsis veelgi siirama imestusega, et tegelt ka või:D ja siis nad jõid selle terviseks.

aa, ja mis ma unes olen näind, irw, olime Kati pool, mina, Haud ja Risto, vaatasime filmi. Haual olid naisteriided seljas, mis pidavat kuuluma Kadri Jõgisoole. Siuksed kollased alt laienevad teksad ja roheline topp, irw. Küsisin, et kas sa naiste aluspesu kannad, ja Haud, et muidugi:D