Ja ma lihtsalt pean teiega jagama tõsiasja, et eile oli meil vastuvõtus 77 aastane proua, ta oli ilmselt tohtri hea tuttav, nad jäid jututama maast ja ilmast, kirjandusest kaasaarvatud. Tädi oli lugenud Mihkel Raua raamatut "Musta pori näkku" ja kiitis seda õhinaga ja siiralt, arst samamoodi. Isegi mu õpetajast ja realistist emale meeldis ka Raua jutustus väga ja ma ilmselt olen vist neid väheseid viimaseid, kes plegi veel poriraamatut lugend, ent see viga vaja parandada.
Ent muidu ma üritan lugeda Jeanette Wintersoni "Kehale kirjutatud". "Tuletornipidamine" võttis rohkem liimist lahti ja oli rohkem isiklikum, "Kehale kirjutatud" on küll huvitav, ent jätab külmaks. Samas olen ma alles 50 lehekülge lugenud või nii.
Kannel ja parmupill ootavad ka mängimist, ent ma ei näpi neid üldse. Süümekad on sellepärast.
Efkaga kokkusaades vaimustusin trummipulkadest, mida teine oma kotis kaasas vedas, niii lahe oleks ju ka trumme mängida. Kiirelt ja vihaselt. Kuskil karvikutebändis eriti:D A see on selline lapsepõlveunistus rohkem. Samas tahaks osata mängida klaverit ja trumme ja tsellot.
ja reisile tahaks ja puhkuseplaane tahaks. ja järgmist nädalavahetust tahaks ka juba, siis Priiduga Kallastele Katile külla. Seegi ju väike reis tegelt. Ent kõigepealt on vaja see nädalavahetus üle elada, rokiklubis on laupäeval Kosmikud, õhtu algab traditsioonilise Kaie pool toimuva pre partyga. Reedeõhtu on Priidu ja kohvikute päralt. ja Aleksander on hea õlu:)

surmkümmend suudlust
hullsada ilusat hetke

ning viimane meeldejäänud unenägu oli seotud Pompei ja selle linna viimse päevaga. Ma olin kohalik elanik, ent ometigi teadsin, et midagi hakkab toimuma. Päev oli ilus ja päikseline. Pidin saama linnast välja. Ainsaks võimaluseks oli miskipärast ujumine, veealune ujumine. Halli tuhavihma mäletan ka.

hehe, Efka ütles, et ma olla tema lemmikromantik. ajee, minu lemmikrealist;)