Lugesin Jeanette Wintersoni "Tuletornipidajat" . Silveri ema sureb ja Silver saadetakse Cape Wrathi tuletornipidaja hr Pew õpilaseks. Cape Wrath on Šotimaa mandriosa loodepoolne tipp, 368 jalga kõrge, gaeli keeles Am Parhh, Pöördepunkt. Hr Pew on pime üksildane mees, kelle näpud on nii tundlikud ja väledad, et nendega võib ta kasvõi võrku kududa. Pew võtab Silveri oma hoole alla, kasvatab ta üles, jutustades talle lugusid, õpetades teda lugusid jutustama, õpetab ausust iseenda vastu.
Tuletornipidaja on lugu põhjatuulest, tühjast ja avarast mereväljast, vanadest kirjaoskamatutest merekarudest, kes sadamakõrtsides istuvad ja karbonaadi söövad ja rummi joovad ning jutustavad teineteisele sündmustest maailma eri paigust, see on lugu kaotustest, sellest, kui me avastame iseendi juures midagi, mis meile absoluudselt ei meeldi ja mida meil on raske mõista ning veelgi raskem armastada, lugu taltsutamatusest ja koduloomisesoovist, lugu kirikuõpetajast, kes avastab ühel päeval evolutsiooni jäljed, vana merihobu kivistised, lugu metsaserval paiknevast onnist ja seal elavast mehest ja naisest, kes käivad linnas liha ja sampanjat ostmas.
Kõigile romantikutele, soovitan soojalt. Kui teile vähegi meeldivad meri ja unistused, siis saate vägeva lugemiselamuse. Tuletornipidaja ongi lugu merest ja unistustest. ja inimestest, kes elavad niimoodi, et neil on aega teineteisele lugusid jutustada. ning teineteise lugusid kuulata.

lk 164
ma hõikan sind ja me süütame tule ja joome veini ja tunneme teineteise ära paigas, mis on meie oma. ära oota. Ära jutusta oma lugu pärastpoole.
elu on nii lühike. See mere - ja liivariba,s ee jalutuskäik kaldal, enne kui tõus katab kõik, mis me teinud oleme.
ma armastan sind.
kolm kõige raskemat sõna terves ilmas.
mida muud ma saaksingi öelda?