Kui me laupäeva pärastlõunal Kallastele jõudsime, oli lumesadu juba alanud. Õues hämardus, majade akendes süttisid tuled. Ma lihtsalt pidin minema Peipsi äärde jalutama. Tänavatel ei tuld vastu ainsatki inimest, ainult tuul ulgus vilinal, maast keerutas lund ja siis kõndisin surnuaiast läbi ning olingi kõrge liivakalju äärel ning vahtisin kaugusesse. Silmapiir oli halli uttu mähkund, järv oli jääs ja lume all ning tuul oli lumele omad käigud talletanud, justkui ikka järve pind oleks lainetanud, ainult et need lained olid tardunud. Seisin seal lumesajus, olin osake loodusest,tundsin, kuidas tuul põsed punaseks näpistab ja teadsin, et pean peangi minema sõprade juurde Kati sünnipäeva tähistama ning siuke mõnus rahulolu oli.