Olin vanasti lootusetu romantik. Olen ikka veel lootusetu romantik. Uskusin vanasti, et armastus on kõige suurem väärtus. Usun ikka veel, et armastus on kõige väärtuslikum asi. Ma ei looda õnnelikuks saada. Ei kujuta ette, et leian armastuse, tähendagu see, mida tahes, või et kui ma leian selle, teeb see mu õnnelikuks. Ma ei mõtle, et armastus oleks vastus või lahendus. Mõtlen, et armastus on loodusjõud, sama tugev kui päike, sama vajalik, sama umbisikuline, sama hiiglaslik, sama ilmvõimatu, sama kõrvetav kui soojendav, sama põudatoov kui eluandev. Ja kui see läbi põleb, saab planeet otsa.
Minu väike eluorbriit tiirleb ümber armastuse. Ma ei julge lähemale minna. Ma ei ole viimset õhtusöömaaega otsiv müstik. Ma ei lähe välja ilma viieteistfaktorilise päikesekaitsekreemita. Ma kaitsen ennast.
Ent täna, kui päike on igal pool, ja kõik tahked asjad pole midagi muud kui iseenda varjud, tean ma, et tõelised asjad siin elus, asjad, mida ma mäletan, asjad, mida ma käte vahel veeretan, ei ole majad, pangaarved, auhinnad ega ametikõrgendused. Mida ma mäletan, on armastus - ainult armastus- armastus selle tolmuse tee, selle päikesetõusu, jõe ääres veedetud päeva, kohvikus kohatud tundmatu vastu. Isegi minu enda vastu, kuigi mina iset on kõige raskem armastada, sest armastus ja isekus ei ole üks ja sama. Lihtne on olla isekas, raske on mind armastada.
Ent armastus võidab siiski. Sel kõrvetaval teel, mis on hulkuvate kitsede eest traataiaga kaitstud, leian hetkeks selle, milleks siia tulin, ja see on kindel märk, et jään sellest otsekohe ilma.

Jeanette Winterson "Tuletornipidaja" lk 143