Ja siis ma olen veel lõpule saand Victor Hugo "Hüljatuga". Marek teatas, et VH oli olnud Lautreci esimesi kliente. Muah, minu inimesed:D
Wintersoni "Tuletornipidaja" oli mu jaoks isiklik raamat. Tundsin iga ihurakuga, et olen osake sellest maailmast, millest ta kirjutab.
Hugo vastu mul on austus. Ta kirjutab nii ehedalt, mahlakalt, detailirohkelt. Ta on justkui nagu mõni vanaisa, kes jutustab küll väheke laialivalguvalt, ent samas huvitavat lugu. Ma vahest ei saand küll sõnagi aru tema filosofeerimistest, ent sellegipoolest oli hästi huvitav lugeda Waterloo lahingust ja Väike - Picpus kloostrist ning seal seinte vahel olevast elust olust. See maailm on praeguseks ju jäädavalt kadunud, ometi ta oli kord sama tõeline nagu tänapäev on tõeline meie jaoks.
Njah, mul on praegu aeg maas. Istun kodus ja loen.