Lugesin raamatut. Alguses rõõmustasin, et killuke kaasaegset rahvusvahelist Pariisi. Mida edasi, seda enam kurvastasin. See oli hoopis lugu julmusest, antisemitismist ja rassismist, väiklusest ja õelusest. ja kuidas vahest eneseväärikus ja teistest lugupidamine on langenud allapoole miinuseid.


Käisin kinos Priidu ja Erkkiga. Auväärse hr Ray matmiselugu tekitas mõningaid küsimusi, et näiteks, et miks nad matusepaigal ja kesest matusetalitlust peavad preestriga raha pärast jagelema ja tingima. Seda oli võõras vaadata.
Ent järgnev film Aafrika vihmatseremoonia alguse tähistamisest meeldis väga :D Kuidas vanad mehed ja vanad naised läksid metsa koos õlle ja nuusktubakaga, pakkusid seda esmalt esivanematele ja ülejäänud osa tarvitasid ise. Nii vitaalsed ja elurõõmsad olid nad. Pidutsesid täiega, vanad naised hüppasid ja huilgasid kui noored tüdrukud. Energialaksu sain neilt missuguse.

Aafrika naiste laul õllekõrvale: ma olen väsinud munandite ja peenise hoidmisest.
ja kui vagiinal oleksid hambad, oleks peenisel ots peal

YEAH:D