Lugesin läbi Jeanette Wintersoni"Kehale kirjutatud" .
Raamat naisest, kes leidis oma elu armastuse, abielus Louse´i, kellel oli verevähk...

Hästi nõretav värk oli.
Praegu järgi mõeldes ma ei pea õigeks selle peategelase käitumist, minematõmbamist...just siis mil Loiuse kõige enam ta tuge vajas. Oleks ta siis selle otsuse oma kalli armastatuga läbi arutanud. Ent see peategelane otsustas Louise eest ja läks minema, kui Louise abikaasa Elgin talle korra käratas, et tõmmaku lesta, et Louise on haige ja vajab ravi Sveitsis. Ent armastaja on kõige haigem siis, kui tema kõrval ei ole tema teist poolt. Igatsus ja kaotusvalu on hullem kõikidest ning ma ei taha mõeldagi, mida võis vaene Louise üle elada.
Mäletan kui mul eeelmises töökohas olid sellised ajad, ml mõtlesin, et kirjutan ise lahkumisavalduse, aitab jamast. Kristi küsis siis, et kas sa kavatsedki siis ka edaspidi kohe jalga lasta, niipea kui su peale käratatakse? Ta luges mulle sõnad peale enda eest seismisest. Ma kuulasin teda, ei läinud ära, mu tööstaaz säilis ja kahe nädala pärast toimus rahulik üleviimine teise asutusse.
Sellelele peategelasele oleks keegi pidanud samamoodi nii sõnad peale lugema. Ta oleks pidanud Elgini persse saatma. Mis kuradi raha! See naine armastas Louise´i ja tal OLI õigus ta kõrval olla nii heas kui halvas. Ilge manipuleerija oli see Elgin, mai või. Kavalpea. Vastik kavalpea. Aga ah olgu...kui te tunnete vajadust traagilise armuloo järgi, siis tõmmake end tugitoolis kerra, ja sukelduge Wintersoni maailma. Mulle see raamat niiväga ei meeldinudki kui aus olla. Mina üldiselt tahan uskuda, et armastus on kerge nagu kevadtuul ja püsiv nagu...ookean. Jõuduandev ja soojendav allikas. Mitte kurnav. Mitte traagiline.