Rahulolu on nõrk partner. Nukrus on temast kahtlemata tugevam. Praegu ta ongi mind ära sebinud... vanad minevikumälestused kummitavad ja on muutunud taas aktuaalseks...ja noh valus on või nii, sest et...omal ajal arvasin, et käitusin ise oma nn õnnest lahtiöeldes õigesti, et ei kannataks nõrgemad ja puha...aga tuleb siis välja, et pikemas perspektiivis minu kaotusest keegi midagi ei õppind ja eluke läks jälle süüdimatult oma rada. Nagu tal kombeks.

Tsiteerides Kaplinskit:

Kas meiegi kohtusime nii
nagu kohtutakse ristteel
saamata peatuda
kui langeb täht.

Mäletada ja unustada
Vihata ja andestada
Laulda ja vaikida
Hangede all on kevad
ja kevade taga
on suvi ja sügis ja talv

Tööeluke on tore küll, a see võtab mult mu kogu energia ja kurnab nii läbi, et vabadel hetkedel ma tõeliselt mõistan oma unesooja voodi ja paksu vatiteki ja oma enda kohvitassi (mis ainult kodus on) väärtust. Kella kuuesed ärkamised on hästi karmid ja ma ei kujuta ette, kuna tuleb see aeg, mil ma lõpuks sellega harjunud olen. Ja siis seitsmest seitsmeni tööl, jookse ja mässa nii ambukate kui ka osakonna patsientidega (sest ma ikkagi olen seal tööl, mitte kohvil:P), jälgi steriilsust ja seda, et õigetel kellaegadel õigetes kogustes õiged rohud õigetele patsientidele antud saaksid, põe oma biopsiakandikute pärast ja kannata ära närvihaige arsti tänitamine, et mis, kas sa oled maalt pärit või, et ei tea, et kõva suulae biopsia jaoks läheb alati vaja raspaatorit:P Jah just nii mult üks kirurg küsis patsiendi juuresolekul, kui ma ei pannud talle õigel ajal valmis raspaatorit, sest juhendis polnud seda kirjas, ja ma veel katan kandikuid juhendite järgi, biopsiaid on erinevaid liike ja erinevate biopsiate jaoks on vaja mõnevõrra erinevaid tööriistu, mida nimelt, seda peab siis ALATI ENNEM protseduuri üle täpsustama, mitte protseduuri ajal paaniliselt otsima hakkama:P noh, ja nii need õppetunnid tulevad:P
Meil osakonnas üks Armeeniast pärit meesterahvas, tal on kõige suuuremad pruunimad silmad, mida ma oma näinud olen, ja tüüp ise kleebib mulle külge nii mis kole ja põetajatel on minu turvamisega tegemist:P

Siuke trall väsitab nädalalõpuks niiiiiiiiiiiiiiiii ää, et nädalavahel ma ausalt ei suuda pidusse minna, seal varahommikuni jaurata...pigem ma eelistan soojas vannis lebotada, edasi minna oma armsasse voodisse paksu vatiteki alla koos hea raamatuga. Olen lugema hakanud Robert Gravesi "Mina, Claudius". Antiikrooma julmade ja suurejooneliste kavatsustega vaprad ja ilusad metsikult ajuvabas suheterägastikus, lugu sellest, kuidas inimesed kehtestasid iseennast 2000 aastat tagasi. Need praeguse aja tööl nähvamised on täielik lapsemäng selle kõrval, mida antiikroomas võimul olevad tegelased pidid üle elama:P

Hakkasin ükspäev orgunnima oma üritust ühel tulevasel nädalavahel (koolilõpetamise tähistamine mind ikkagi tuimaks ei jäta) ja saatsin mõningaid messe laiali, et piisava ajavaruga ette teatada või nii...ja nuh, see, et vastust tagasi ei saadetud, natuke solvas küll:P :S okei, isegi, kui oma graafikut ei anna painutada või mis iganes, siis nagu ikka ka sellest võiks teada anda ju, või mis (A)? Ma saatsin küll oma paranoilise armukese ära puhkusele, kuid tal on nagu miski kuues meel või hästi head telepaatia võimed ja ta kohe on platsis, kui ma hakkan millegi või kellegi peale mõtlema ja ta viib mu niikaugele, et ma teen jälle omad neetud järeldused, et ahah, vastu messi ei saada, järelikult pole oluline:P
Okei, ma olen nüüd selle endast välja saanud, kergem on küll, aga muretum siiski mitte:P

Tegelt ma vihkan kaugenemist ammustest tuttavatest, mis minusse puutub, siis mittesuhtlemine ei too kaasa võõrandumist, vaid see suurendab teie väärtust....

Eelmine nädal algas tööl sampuseklaaside kokkulöömisega mu eksami auks ja nädal lõppes võileivatordi ja kohvitamisega ülemuse sõnade saatel: "Tundke ometi päevast mõnu":D

Just seda ma olengi viimasel ajal teinud. Tundnud päevadest mõnu ja enda üle uhkust, sest et ma olen taipand, et kõik kooli ja tööasjad on läinud nii nagu ma ise olen tahtnud. Ja ülikuradima hea tunne on see, kas teate:)

Brainless ja (c) saab endale perekonnanimeks Rahulolu:) Saadan oma Paranoilise ja Neurootilise armukese puhkusele (koha valivad nad ise välja, mingu ükskõik kuhu, peaasi, et neil see puhkus tõeliselt hinge ja kehamööda oleks) ja oma uuest kaaslasest kavatsen ma küll viimast võtta, senikaua kui ma temaga veel liidus olen, sest ma juba kahtlustan, et see liit ei jää küll eriti kauaks püsima, aga ta praegu on ja kuidas veel on:)

Miskit märkimisväärset juhtus praegu tegelt küll;)

Mu vaba aeg läeb jälle tegusaks...kui ma just vannis pole, siis ma otsin lõpetamiseks sobilikku riideeset juurdekuuluva kupatusega.

Esimene 2007nda aasta lubadus on täidetud. Kool läbi.

:

Eile oli vist see esimene kord, mil ma taipasin, et ees on vaba õhtu....õppimisest vaba ja farmakoloogiast ja intensiiviülesannetest ja..täiesti imelik oli ja selle ootamatult süllekukkunud vabadusega mai osanudki midagi suurt peale hakata, lissalt läksin kuuma vahuvanni, et midagigi teha. Mu eilneõhtune olek meenutas otsekui mingi ürituse järgset pohmakat. Praegu ma olen selle pohmakaga tööl, sest valvevahetus on kell seitse alles, aga midagi teha ei ole, isegi midagi õppida ei ole ja tõotab vaikne õhtupoolik tulla ja nii igav on, et hakka või blogima:P
Midagi eriti märkimisväärset juhtunud ei ole, võibolla aint see, et alates tänasest olen ma oma kauaoodatud Jaapani riisi ja sake vannipiima omanik, vannis on hea olla, eriti, kui külm tuul ja miski taevasttulev ebamäärane asi aknaklaase rõhub.

Teooriaeksami eel rääkis kursaõde kuidas ta oli unes sünnitanud streptokoki ja kuidas ta streptokokile oli hakanud Apgari indeksit panema ja edasi oli nimepoleemika kas gramnegatiivne või grampositiivne ja teooriaeksamil teisendan mina rahulikult 500 milligrammi 50. grammiks ja praktikaeksami eel ma lugesin kateteriseerimisest umbes veerand tundi ja situatsiooniks saingi mehe püsikateteriseerimise mida ma elus polnud inimesele teinud aga kriisisituatsioonis mu ajud suutsid mind üllatada ja nad ujusid oma hallist ollusest nähtavale ja ilmutasid mõtlemisvõimet ja ära ma selle mehe kateteriseeritud sain ja tõesti tõesti on see praktika nüüd tehtud ja söönd pole ma suurt midagi ainult mineraalveega läbi ajanud isegi metüülksantiidi hulk mu vereringes on kahanenud tormiliselt mõelge poolteist päeva ilma kohvita närvid olid nii läbi et midagi peale mineraalvee sisse ei läinudki ja täna õhtul hakkame Annuga tühja kõhtu likdvideerima Chocolateries:)

Teisipäeval 10.00 teooria ja kolmapäeval 12. 45 praktika ja siis lõpuks ometi pingelangus:)

Stomatoloogia on ikka hästi laheda kollektiiviga osakond. Kui ma 2. jaanuaril tööle tulin, siis ülemus oli sampusepudeli juba külma pannud ja kui igahommikune kellakaheksane koosolek arstide toas oli, siis sampus tehti lahti, uueaastasoovid, kallid, pokaalide kokkulöömine, jutud, kus keegi vanat aastat ära saatis, mmm, imetore peomaiguline algus uuel nädalal :D