Eile oli filmiõhtu, programmis sisalduv meeldis meile kõigile väga, isegi Alole;) Mann oli külas veinipudeliga ja nu lihtsalt niisama oli tore ajatus olekus istuda ja plärada ja nüüd on mul omanimeline kokteil, mis koosneb õlust, porgandimahlast ja mustast oliivist ja näeb pealegi imeilus välja, otsekui troopiline päikeseloojang (y).

Nädalavahel oli kino, jällegi ülihea soundtrack ja film ise oli selline aeglane, ööinimestest ja ööurgastest, võib tekitada tahtmise vedeleda kuskil õdusas kohvikus ja süüa mustikakooki jäätisega. Kedagi maha ei lastud ja tagaajaamisi ka polnud. Üks surmasaamine oli, aga see oli marquezilik, hulluksajava armastuse tagajärg.
Laupäeval Ida Viru laks Aloga, Voka ja Konju ja Valaste juga, mis oli ikka jääs ja muinasjutuline. Konjus saun ja vabariigiaastapäeva hommikul ärkasid osad juba enne kaheksat ja keskpäev möödus puuriita ladudes. Õhtul passisime köögis ja tähistasime vabariigivärki.

Tänaõhtune üritus, Karinile lubasin ja ise tahaks ka üht vana head kirjandusõhtut, aga uni tikub ligi ja üldse kuidagi hädine ja väeti olen hetkel:P

Öösel läbi une kuulsin naeru. Lõpuks kui unemaailmast välja sain, nägin, et Al oli üleval, küünlad põlesid aknalaual ja unetu härra oli avastanud Joomahullu päevaraamatu ja nii ta siis oli voodis pikali ja luges ja naeris täiest südamest. Ma ise olen tollega ühel pool, ent pole seda raamatukokku tagastanud, vaid see rändabki nii mu kullakeste vahel käest kätte, isegi Annu oli sillas, niiet (y).

Eile õhtul vaatasime üle The stoned´i. Soundtrack ülimalt hea ja puha, aga lugu ise oli justkui halva unenäo taoline. Ebamaine virvarr.

Klassikat teile .

Rõõm muusikast, hea viisijupp omaette ringihõljumiseks ja ümisemiseks ja puha.

Laupäeval Otepääl, snowtube, Manna idee ja meie kõigi teostus. Alo ja Manna olid mäel omas elemendis, sõitsid kõik rajad läbi, mina lõin juba teisel korral sabakondi ära, mis langetas väheke mu entusiasmi, ent siiski oli äge, heas seltskonnas värskeõhumürgitus (y).
Pühapäeval Tigutorni Kursi koolkonna näitusele. Mäletan seda üritust juba siis kui 11ndas klassis olin ja tol ajal avati näitus Kunstnike Liidu majas ja avastasin sealt Priit Pajose maalid ja värgid.
Edasi Albert Gulgi sünnipäevale ja kõige nunnum toost pärines Kaimarilt, kes pani, et olgugi, et kui ilm on sitt, siis meie Albert särab ikka ja alati:D indeed:P

Eilne õhtu viis mind kinno Sherrybaby filmile. Endise narkomaani ja vangi tagasipöördumine igapäevaellu ja me ju kõik teame, et see ei ole kerge teekond.

Kristi pool toimunud naistekad olid väga toredad, ma sain siiski uue aasta algust veelkord tähistada omade seas (y).
Nädalavahetusel Aloga rokiklubis, reedel oli ju Giuseppe Perverdi big bandi konsa, nii lahedad enesekindlad vennad olid, kui nad lavalt minema said, avastasime põrandalt esinemiskava laulusõnadega ja siis läksime backstage´i sünnipäevale, ühel Perverdi kitarristil oli, Fifty Five´iks kutsutakse, ühesõnaga õnnitlesime teda, kava koos laulunimedega näpus ja tüüp küsis, et kas meil on täna sama kava nagu neil:D
Laupäeval oli Alo pool tantsupidu, mis kestis esmaspäeva varahommikuni, mul õnneks oli oma raamat kaasas, Armastus Koolera ajal ja kui ma enam ei jõudnud sotsiaalne olla, siis läksin kõige vaiksemasse tuppa ja lugesin mõnuga ja vahepeal jooksin kööki, kus Alo ja Sürr suitsu tegid ja jõid ja viisin nad parimate lõikudega kurssi. Olen sealmaal, mil Florentino Ariza kõiki oma armastatuid naisi meenutab ja teeb järelduse, et on võimalik armastada mitut inimest korraga, võrdse valu ja kirega ja mitte ühtegi neist reetmata ja siis ta jalutab kail tuulise ilmaga ja filosofeerib omaette, et südames on rohkem tube kui litsimajas.

Ja neil sotsiaalsetel hetkedel võtsin lahkelt vastu komplimente ja Alo ja Albert Gulgi juttude põhjal ilmnes siuke värk, et olen Ott Sepa naeratusega tark blondiin:P

Nädalavahetuse lõppedes vaatasin natuke filmi ka, Notes of the scandal. Kõhe lugu oli.

Tänase päeva soundtracki kuuluvad Melissa Etheridge ja Beautiful south. Esimese on nostalgialugu vanadest headest mustvalgetest mtv aegadest ja teist hakkasin täna ka tööl iseenesest iks peast ümisema ja tegelikult seda esimest miskipärast ka, te ju teate, kuidas mulle vanad lood iseenesest pähe kargavad ja ülekuulamist nõuavad.

ja tegelikult mulle ju ei meeldi talendishowd ja superstaari otsimised ja lapsstaaride värgid ja nii, ent praegast teeme erandi ja ja te lihtsalt kuulake seda väikest tüdrukut.

Kui ma 10ndas klassis käisin, olin mingil Nirvana mälestusõhtul Zavoodis ja seal ma sain tuttavaks ühe punapea Sassiga ja nüüd on toosama Sass basskitarrist ja bändi end sebinud ja nad olid laup laval peale Psühhokat. Ilmselt see Sassi bänd Lahesõda pole vist mingi eriline uudis rahva jaoks, kes on rohkem igast pungipidudel ringi liikund, ent laup oli minul õnne näha Sassi laivis esmakordselt (A). Freddy oli mingil põhjusel eile kaine ja pidas end täiesti viisakalt üleval, ei mingit ekstaasi ega rahva hullutamist. A lahe oli keska aegseid klassivendu trehvata seal ja lahe, et me teineteist ikka vabalt ära tundsime (y).
Teine lahe asi oli peale pidu, väljas hakkas jubedamalt tuiskama ja me Aloga tahtsime taksot kinni püüda, taksod kimasid mööda ja mingi suvaline tüüp korjas üles ja viskas meid Annelinna ära, vene kutt, Deniss, ütles, et südametunnistuse asi.
Kolmas lahe asi oli pühapäeval, mil mind Manna oma vanaema juurde kaasa vedas ja meile pakuti kodus tehtud sööki, ehtsaid õlis praetud kotlette ja iseküpsetatud kuldkollast keeksi ja teeserviisi tassid olid punased, valgete täppidega. Mul loomulikult oimukad taas tuikasid öösel joodud õlledest, aga siukest ehtsat kodusööki süües läks tuikamine ära ja nii armas oli olla seal vanaema juures.

Täna õhtu siis .

Nostalgia.
Elu esimesel Psühhoterrori konsal olin siis, kui käisin 8ndas klassis, 13 või 14 aastaselt. Karin vedas Illukasse, isa lubas ainult poole üheteistkümeni väljas olla, ent ma jõudsin koju sujuvalt ühe kahe paiku öösel ja järgmine päev tõmmatu mul sellepärast nahk üle kõrvade, ent ma ei kahetsenud mittemiskit ja olin häste häste rahul omadega, kuna hakkasin taipama, mis sorti üritused on minu jaoks.
Karin täna ei tule, temast selline tegus naine kujunenud, kes on üheteistkümeni õhtul tööl ja peale seda koju lapse juurde.