Nüüd ma olen Emil Kusturica "Lubaduse" ära näinud ja neljapäeval oli Ateenas siuke tore üritus nagu "Akadeemik Obruchevichi unenäo "DVD esitlus. Ehtne tudengivärk oli, millegipärast meenus PÖFFI algusaeg Illusoonis, seltskond oli niisama kirju ja vaba ja muhe.

Hiietont rääkis kunagi filmist Mootorrattapäevikud ja eile õnnestus mul lõpuks sedagi vaadata. Karm, nukker, südamlik ja imeilusate loodusvõtetega lugu. Kui aint tavalist meelelahutust tahate, nu mõttepausi ja niisama naermist jne, siis ärge Mootorrattapäevikuid oma kavasse võtke. See lugu tekitab pigem kurvameelsust, ent hea on ta siiski. ma isegi ei oska konkreetselt öelda, miks ta hea on, vaid seda vaadates ma lihtsalt saan aru, et on hea film ja kõik.

Blogi huvides siuke oluline asi ka veel, et kui Alo pool peod on, siis me Manniga ikka jõuame ükskord sinnamaale, mil kuulame Paul Simoni ja Art Garfunkeli esitluses Bridge over troubled waterit ja laulame kõvasti ja valesti kaasa, ent Johnny Cashi variant sellestsamusest laulust meeldib mulle tuhatkorda rohkem. Ning siis ma kaasa ei üürga, kui Johnny seda laulab. Ei taha väärikat asja ära plärtsida.