Lauba õhta olin natuke tööl, tegin katet nii paar kolm tundi...võtsin oma naivismis õppimist kaasa, aga kõik plaanitu läks perse, sest kui ma osakonda jõudsin, siis oli osteotoomia juba alanud, valvearst tegi oma tuttavale, ja kuna see läks neil väga pikalt, siis viibis ka päevase õe osakonna õhtune töö jne. Lisaks üks hull tsikk tegi actionit, tal oli paar päeva tagasi lõualuude suhteanomaalia op ja ta oli täna intensiivist toodud osakonda tagasi ja tal olid närvid nii läbi, et tai kannatand minutitki üksinda olemist. Paar tillukest haavadreeni ajasid ta eriti endast välja, ta oli kindel, et ta tõmbab dreenidest vere endale kopsudesse, ta helistas kiirabisse ja kõik oma sõbrannad ka läbi teatega, et ta jookseb verest tühjaks ja hakkab surema, ma siis rahustasin nad omalt poolt maha, et asi ple üldse nii hull:P ma sain vahepeal niisama sitakrambid, tibi vehkis jalgadega ja viskles voodis nii, et näiteks uroloogia intensiivis oleks ta voodi külge kinni seotud...jap, siukesi meetmeid ikka veel kasutatakse tänapäevalgi:P ma läksin vahepeal kõrvalosakonnast kedagi appi kutsuma, kallaletungi kartuses, a see tibi jooksis mulle koridoris järgi, ise poolpaljas:P ta tahtis jätkuvalt kiirabisse minna, aga ma jätkuvalt ei tahtnud, et ta sinna läheb:P nu ja abdominaalist õde ja põetaja tulid mulle appi ja nii me siis kolmekesi seisime ta voodi kõrval ja hoidsime tal kätest ja jalgadest, senikaua kuni selle tsiki kutt tuli tema juurde ööseks:P
vot millisteks võivad kujuneda laubavaõhtud Maarjamõisas:P

Muidu eluke kulgeb sise ja lastehaiguste kordamisrütmis, õues on kogu aeg pime ja midagi sajab...mnjah...JMKE on laulnud, et ...ja mis saab ükskord tummas tulevikus, mul aega pole mõelda enam aegagi, sest tulevik on tunni aja pärast...ma ikka ühhteist veel muuta tahaks, kuid juba ma kahtlen omas jõus....urr jah, raisk.
Õnneks saab detsember ka läbi ja siis lõpuks ometi saan ma sitast lahti uue aasta alguses...ma niiväga seda ootan, et....mnjah.