xeli blogist leidsin selle , mille ärategemisel sain teada, et

Your Hair Should Be Red

Passionate, fiery, and sassy.You're a total smart aleck who's got the biggest personality around.

What's" Your Funky Inner Hair Color?

ehhe. nojah. ma veel mõtlen, kuidas ja kas seda informatsiooni ka praktikas kasutada. juuksurit ja mingit totaalset muutust tahan küll, aga palgapäevani on veel nädal, ja senikaua pean veel oma väljakasvand salkudega läbi ajama.

Mis toimub tööl
kolmapäeval oli ühel viieaastasel poisil piimahamba väljatõmbamine, enne seda väikemees röökis sidumistoas vähemalt 45 minutit, kui lõpuks tahtsime asja ikkagi ää teha, et ta teistkorda enam tagasi tulema ei peaks, siis tema kinnihoidmiseks läks vaja kuueliikmelist meeskonda, kaasaarvatud poisi ema ja isa, kelle juuresolek väikemeest mitte põrmugi ei lohutanud.
eile pidi olema jälle ühel kuueaastase healoomulise kasvaja eemaldamine suuõõnest, kohaletulles see poiss lissalt keeldus avamast suud.
neljaba öösel toodi meile vanem meesterahvas, kes oli bensujaamas alkojoobes sõitnud vastu bensupaaki, 3,5 promilli veres. khm. reede pärastlõunal oli ta inetnsiivis ikka veel purjus ja teadvusetu.
ja reede omkul oli üks raske osteotoomia, patsiendil oli hammas kasvanud luu alla ja selle hamba all oli omakorda tsüst ja ma assisteerisin, arst oli patsiendi paremal küljel, mina vasakul, aga täpselt opiava ette jäi üks krdima terve hammas, ja seoses sellega oli suht hull imurdada aspiraatoriga, loputusvedelikku läks hästi pallu ja mul on tunne, et tegelikult oleksin pidanud ma ise täitma süstalt naatriumkloriidiga, aga seda tegi mu eest arst, sest klaas täidetud nacliga oli talle lissalt lähemal, lisaks oma töö kõrvalt andis ta koguaeg teada, kui oli vaja aspireerida ja ma tundsin, et see assisteerimine läks suht sitasti, et ma midagi ei jaganud ära või nii...ja arstil endal oli ka raske, ta oli öösel jamanud selle krdi joodikuga, siis hommikul kohe selline opillaks koos assistendiga, kes oli koba, peale oppi jooksis seesama arst kohe loengusse, ja mina jooksin endkirudes kohvile.

aga kõigele vaatamata saatis mind vanemõde reede pärastlõunal töölt koju sõnadega: Mariike, palun luba mulle, et sa täna õppima raamatukokku ei lähe, reede õhtu ju.
mina: no ausalt öeldes olid sellised igavad plaanid küll, aga kui ülemus ei luba...
vanemõde Nataljale: küll ma teda niikuinii õhtul kuskil linnapeal näen...
Mina: joogipudel käes ringi lällamas, aga siis ma tuletan sulle meelde, et ise sa lubasid.
Vanemõde: loomulikult teen ma siis suured silmad ja maailma kõige üllatunud näo ette
Mina: aga nojah, kui ma politseijaoskonda satun, eks ma helistan siis esimesena sulle.
Vanemõde: oi, sa ei pea helistama, me saame hoopis seal kokku, ma ju ka linnapeale täna õhul.
Natalja: ja esmaspäeval me siis Võsa reporterist teid mõlemaid näeme.
Mina: ja ma veel kommenteerin, et kõik algas sellest, et töö juurest kästi õppimise asemel linnapeale minna.

Mis toimub üleüldiselt
irw. õnneks asjad nii drastilisi pöördeid ei võtnud, nagu mainitud, palgapäevani on veel nädal, midagi teha ei saa, juua ei saa, nänni osta ka mitte, ja elukest peab kuidagi välja kannatama. tahaks saapaid ja kotti ja miskit musta kitsast pusa ja iluvidinaid ja jõulukinke teha ja raamatuid osta ja Caffee truffles Seda Kohvi joomas käia ja... tegelt peaks teoreetiliselt õppima. Terve detsembri, kõik õhtud ja nädalavahed ja pühad mööduvad ilmselt farmakoloogia tähe all. oijahh.
ja üldse eileõhta Annuga linnas kõndides tuli äkki meeletu Pariisi igatsus. urr. Pariisis on kõike nii pallu, see linn on tohutult täis elu selles kõikvõimalikes vormides, rääkimata kunstist ja ajaloost ja...seal on kõike nii pallu, et sealne rahvas on elukese mitmekesisusega nii harjund, et seda ei panda enam tähelegi ja inimesed on nii nagu nad on, aga meiemail kõik püüavad hullult kellegina näida, (ma tean, ma ise ka ju ),ehkki ometigi rahvas kannab üldjoontes samu igavaid riideid, isegi värvilistel jalanõudel ple nii suurt minekut nagu oli seda näiteks Kopenhaagenis, ja kõik panevad kõike tähele ja nuh..üleüldse....ma tahan tagasi Pariisi Moodsa kunsti muuseumi ette, kus rahvas käis kas magamas või Wifi leviala kasutamas, pealegi, sealsamas väljakul jalutasid mulle kaks noort poissi käsikäes vastu, mõlemad heledapäised ja nende nägudelt võis tõsist sillasolekut välja lugeda ja nende sõrmed olid tihedalt kokku põimutud, otsekui neil pleski plaanis teineteise kätt enam iial lahti lasta. ja seal tumedanahaliste linnaosas, kus me ööbisime, seal me niiöelda hotelli juures kõndis meist mööda turbanis ja kitlis suur neegrimammi, ta kärutas oma paariaastast poega, ma lampi naeratasin lapsele ja poiss vastas kohe mu naeratusele ja sirutas käe ja tutvus oli sõlmitud. Kitsad tänavarägastikud koos lugematute välikohvikute ja mõjusate rikkalikult kaunistatud ehitistega...iseenda unustamine on imekerge, lissalt istud tänavakohvikusse maha, vahid üle tee olevat ükskõik millist võimast maja fassaadi ja oled näiteks veerand tundi sealsamas välikohves ja selle aja jooksul jõuad näha pikajuukselisi hindusid, üleslööduid pariislannasi, rahvuslikes riietes neegrimammisid, muretuid vanemaealisi skandinaavia turiste, süsimusta nahaga hiphopi mehi, väikesi jaapani naisi, tööasju ajavaid ülikondades kontorirotte ja ratastoolis kerjustki. uhh.ja sa istud ja vahid neid kõiki tuhandeid möödakäivaid inimesi ja mõtled neile esimesed pähelöövad elulood välja, samal ajal, kui sind ennast ei pane keegi tähele ja sest pisikesest kohvekäigust saab Siuke Elamus, mida vanaduspõlveski veel mäletada...
esmaspäeva pärastlõunal sõitsime mööda Seine jõge ja sealsamas jõe kaldal, kesklinnas, istus lahtikäidaval toolil üks vanapapi, soni peas, piip suus, jalg üle põlve ja luges suurimas rahus ajalehte. kutsa lamas tema tooli all. urr! Kes Pariisis käinud on, teab, millest ma räägin. Kes veel sinna jõudnud ple, mingu kindlasti. Põrgusse Tallinn, Tartu ja Nuustaku. Pariis on kaif, ta on seks, ta on kui kütkestav pikajuukseline kitarrega hipi või kui vabameelne, intelligentne noor healõhnaline naisterahvas, keda sa näed vaid korraks, vastassuunda minemas, ja see kõik jääb kummitama mälu ja hinge ja südant terveks eluks.