Eluke läheb edasi ja mul pole muud muret, kui temaga kaasas käia. Võibolla nii mingil imelisel hetkel ma saangi lõpuks raudkindlad närvid ja omandan ka üleüldise pohhuistliku suhtumise ning hakkan käituma kui tüüpiline mees, ala, et teen, mis tahan, ja tulen kui tuju on, ja kohalolles käitun ka vastavalt tujule.
Selle asemel, et põdeda ja asju südamesse võtta nagu tüüpilistele naiivikutele kohane.

Eile Vanemuises Metsatöllu ja Rami kontsert. Musikaalset poolt ple vist mõtet kiita, elamus, mis elamus, otsekui me oma Rammstein...paraku muus osas oli üritus jama, seltskond nõmetses ja pudenes pidevalt laiali ja...

Tänane tööpäev meenutas mõnes mõttes Norra aegu, pühabavapärastlõunaid tipphooajal, kui näiteks kümme tuba oli vaja poole tunni jooksul sodist tühjaks tassida ja värgid ära puhastada ja uus koli asemele tuua. ehk siis sitaks palju tööd, ja täna sidumistoas ka, lõikused ja hambaeemaldamised lõikuste ja hambaeemaldamiste järel, pluss veel kellajalised süstid osakonna patsientidele, uute haigete sissekandmine õigeaegselt toidulehe jaoks jne.Kui oleks aint üks õde sellisel päeval tööl olnd, no, siis no...nojah. Nii fucking kiire omk oli, et kaheksast umbes kolmeni aint sidumistoas, higimull otsa ees, ja siis kui kell kukkus kolmest, Stoma jõulule Vellaveresse. Söök, jook ja seltskond oli vinksvunks, saime jõulutibi (jõuluvana asemel olgig meil punases minis blond jõulutibi) poolt koju kaasa mälestuseks endanimelised haiguslood diagnoosiga: Krooniline vinduv pahapõletik, ja selle raviks käsimüügiravimi RMHT ehk rõõmsa melle ja hea tuju tabletid, mingi uus antidepressant, mille toimemehhanism on teadmata, a juba esmakordsel tarbimisel suunurgad pidid iseenesest naerule tõusma:D (y)