Teate ju küll neid musti masenduse hetki, mil pead katab pettumuse räpane rätt ning parim sõber ei anna kohtudes suud ega kätt.
Ma ei kannata agresiivseid inimesi, kes ei kuula ära, vaid suruvad resoluutselt nurka ja sõidavad oma seisukohaga sisse ja nii jääbki nagu asi neile paistab. Aga igal lool on kaks poolt. ja sõber peaks siiski sõbra ennem ära kuulama, ent parim kaitse on rünnak, jah?