Eile ma mõistsin, et aitab halamisest, liialt palju energiat läeb vingumisele,ma ei taha maailma enam mustades värvides näha, sest tegelikult, no tegelikult ma ei usu, et elu päriselt ka siuke sitt on nagu ta siin hiljuti näis. Nii ma siis raputasin end pasast puhtaks, noppisin loo seest iva välja ja panin kõrva taha ning läen täiskäigul edasi, lõppkokkuvõttes minu südametunnistus on puhas ja mis ma teha saan, kui mu endised kullakesed paranoiade küüsis vaevlevad ja aina agresiivsemaks läevad. See on juba nende valik ja nende mõistus, sest et igaüks ju suhtleb vastavalt oma intelligentsuse tasemele, eksju.
Mina tahan rahulikke, stabiilseid suhteid. Õnneks on mu kõrval ka häid inimesi ja osadega neist läen reedel Ürgnaise pulma ja Viru folgile ja õige varsti võõrustan juba külalisi Sakust, kullakesed, ma ootan teid:)