Loen Andrus Kivirähku "Mees, kes teadis ussisõnu", sest alles hiljaaegu sain Marekilt pragada, kui ma Thomas Mannist vaimustatult õhkasin, et miks ma alatasa mingitest kaugetest asjadest sillas olen, sellal kui on olemas Kivirähk ja Jaan Kross. Võtsin tema heasüdamlikku õiendamist natuke südamesse ja pahandasin iseendaga, ent unustasin peagi ära, sest miskipärast pole kodumaine kirjandus mind kunagi tõmmanud. Eelmise nädala kandletunnis rääkisid Helen ja Sonja nii ülikirglikult Kivirähust, et mul tärkas taas huvi, sest kui juba mingi raamat mu targal ja elunäinud kandleõpetajal une viis, siis selles ikka peab miskit olema. Igastahes alustasin Kivirähuga eile õhtu ja olin hiljem hämmastuses, et miks ma sellise raamatuga näiteks reedeõhtul algust ei teinud, siis oleksin saanud olla ka tunde ja tunde Kivirähu maailmas, ilma, et mingid kellaajad või kohustused oleksid meelde tulnud. Olles natuke üle kahesaja lehekülje lugenud, mõistan ma Sonjat, kes jutustas, kuidas ta ussisõnade loo ühe ööga ära luges ja miks vahepeal õudne ja kurb on, nii, et igasugune tuju läeb ära, aga ikka kisub tagasi lugemata, hoolimata pisaratest, mis silma kipuvad. Ma ei saa hetkel kuidagi maha rahuneda, Intsuga juhtunu viis mind tõsiselt rööpast välja, seega trükin siin ja üritan end paika saada. Ints oli üks mu lemmiktegelastest ja kusjuures ma olin ka nii juhm, et ei saanud aru, mis soost ta oli, ehkki edevaks maoks ma teda pidasin, kui ta oma läikiva nahaga kekkas ja seda prahiga määrida ei tahtnud. Leemeti ema ja Hiie oma kitsesuuruse täiga on samuti lahedad, rääkimata Pirrest ja Räägust ja Leemeti tigedast ja pöörasest vanaisast, kelle hingejõudu ei murra mitte mingisugunegi trauma. Meemega seostus mul otsekohe Tarvi onu, no tema on üks tuttav, kes suveajal tsillis metsas, olles kärbseseente ja kangete märjukeste maias, üleni habemes ja karvane ning kui ta samuti pikemalt võsas passiks, kasvaks tallegi sammal selga, aga okei, see selleks:P
Hakksin mõtlema kassidele, kes ikka reageerivad ks ks ksile. Olgu kassid kust iganes pärit, kas tänavalt või toast, alati saab neid ks ks ksiga ligidale meelitada. Häälitsus kõlab ju nagu susin. Kas mingi jäänus esivanemate ussisõnadest?