Sain ära loetud Renate Krügeri "Avignoni tantsu". Saksa kunstnikust Holbeinist, kes maalis Surmatantsu piltide seeria. Igastahes, hea on, lugege ka, siuke hoogne, ajalooline, kaasahaarav. Meeste sisemaailma saab pilku heita ka.
Miks tõe rääkimise asemel eelistatakse ikka vaikida, lootuses, et kui probleemi eiratakse, siis see kunagi ununeb ja kõik jätkub nii nagu polekski midagi olnudki? Meie naised ju tajume, kui mehe südamel miskit on, kui nad on midagi läbi elanud. Inimene, kellest hoolid, peaks ju olema tõde väärt, isegi kõige valusamat, brutaalsemat metsikut tõde. Teadmine on jõud, see toob südame ja hingerahu. Isegi sellest oleks palju abi, kui lihtsalt ja siiralt öeldakse, et mu hinges on praegu midagi, millest ma ei julge ega jaksa rääkida, liiga valus on, ma loodan, et mõistad, loodan, et oled kannatlik...aga kus sa sellega, kaotakse lihtsalt ära ja kõik ja siis tehakse halva mängu juures hea nägu ning loodetakse, et hea voodielu kompenseerib kõik muu. häh.