Oma parajas Prantsusmaa tuhinas olen sattunud lugema Victor Hugo "Hüljatut". Keskaajast ei mäleta, et oleksin temaga tegemist teinud, ent nüüd lugedes võin öelda, et ta on täpselt minu maitse. Dramaatiline, filosoofiline, lohutamatu realist ja unelev, õrn romantik.

lk 243.
Tunni aja pärast oli ta Saint- Pol´ist lahkunud ja suundus Tinquesi poole.
Mis ta tegi sel vahemaal? Millele ta mõtles? Nagu hommikulgi vaatas ta möödalibisevaid puid, õlgkatuseid, haritud põlde, maastikku, mis muutus iga uue teekäänaku järel. Niisugune vaatlemine vabastab inimese vajadusest mõtelda. Näha tuhandet eset esimest ja viimast korda - mis võib olla sellest kurvemat ja sügavamat! Reisida, see tähendab iga hetk sündida ja surra. Kõik elunähtused põgenevad meie ees lakkamatult. Pimedus vaheldub valgusega, eredale sähvatusele järgneb pimedus, vaadatakse, tõtatakse, sirutatakse käsi, et mööduvat nägemust haarata, iga sündmus on teekäänak ja äkki ollakse vana. tuntakse mingit tõuget, kõik on must, nähakse enda eest tumedat ust, elu sünge hobune, kes teid siia tõi, peatub, ja keegi tundmatu, kelle nägu on kaetud, rakendab ta pimedas lahti.