Paarist helgest hetkest veel.

Veneetsias, Rialto silla lähedal, jõime Gabrielaga ehtsat itaalia cappucinot ja sõime kohvi kõrvale ahjusooja saiakest. Esmaspäeva hommik oli, vot sellised esmaspäevad mulle meeldivad küll. Parajasti kohvikuraadio mängis U2 lugu "One" ja Bono laulis, et "one love, one life, you got to do what you should...". Naeratasin, vaatasin Gabrielale silma, tema naeratas mulle vastu, noogutas, ja ütles, et lahe. Ihukarvad tõusid püsti, rääkimata külmavärinatest ja mõni aeg tundsingi täiesti siiralt, et praegune hetk ongi just SEE. Lummus. No et lihtsalt tead, et elu on õige ja et on nagu peab:)

Austrias peatusime Rosenbergeris, sellal kui kõik läksid sööma friikartuleid ja rasvast praadi, ostsin ma kausitäie maasikaid ja läksin nendega söögikoha väliterassile, sealt kõndisin veel natuke tahapoole. Seisatasin, mu ees avanes järgnev vaade: päike hakkas loojuma ja udu kerkis ning laskus mägede peale ja hajutas päikesevalguse kuidagi salapäraselt. Niidetud heinamaadel siristasid ritsikad. Kaugemal viljapõllul sõitis sinine traktor. Kuskilt kerkis üksik kirikutorn. Mina oma maasikatega nautisin looduse ja maastiku ilu, mis mu ees avanes.