kolmapäev, oktoober 08, 2008

Isa küsis kunagi talvel, kas ma ei tahaks sügisel tema asemel Hispaaniasse sõita, tal tekkisid probleemid puhkuse väljavõtmisega selleks ajaks. Pakkus mulle Estreiside korraldatud sõitu Hispaaniasse. Vaatasin reisiprogrammi üle, kava sobis mulle, bussisõidu vastu mul pole ka midagi ja mõtlesin, et miks mitte. Nii ma siis üksipäini läksin, teele võtsin mõningaid raamatuid lugemiseks kaasa, aga sellest ma juba jõudsin kirjutada, kuidas Tonio Krögeri lugu lugesin ja nutsin.
Kolm esimest sõidupäeva kulgesid läbi Balti riikide ja Poola. Saksamaast alates muutus maastik mägiseks, teedeäärsed viinamarjaistandused ja Alpide mäestik. Linnakesed orgudes. Lahedad olid lossid ja lossivaremed mäenõlvadel. Eriti palju oli neid Prantsusmaal, mägede tippudel. Siuksed kõrge müüriga ehitised pilvepiiril, tornis lehvimas lipp. Püreneed olid võimsad, kõrgemad kui Alpid. Majesteetlikud, sõna otseses mõttes.

Minu Hispaania.

Esimene peatus Figuereses. Ilm oli soe, umbne, ajas higistama. Toidulõhn lõi ninna, meenutas praetud sibulat. Kohvikute köökidest pärinev toiduvalmistamise lõhn oli tänavail.
Olin korduvalt lugenud ja armastanud Dali Geeniuse päevikut ja veider oli lõpuks oma silmaga näha ja tunnetada miljööd, kus Dali oli koos Galaga elanud. Salvador Dali muuseum on väliselt kaunistatud sitajunnidega. Kuldpruuni värvi kakaskulptuurid punastel seintel. Tema majas polnud mitte midagi tavalist. Ektsentriline, kuninglik, ootamatu, ent külm. Polnud kodusoojust ja hubasust. Samas, Dali tahtiski, et inimesed saaksid tema majamuuseumit külastades teatraalse elamuse. Arvan, et ta saavutas oma eesmärgi. Meeles on musta värvi seinad, valged kivipõrandad, mustast metallist kitsas keerdtrepp..

Calella
Linnake Vahemere ääres, peatusime 5 päeva. Mu hotelli toakaaslaseks oli Gabriela, kes oli ka ühtlasi giidiks, Eestis elav ungarlanna, lahe ja sõbralik tsikk. Kui olime hotellitoa üle vaadanud ja end sisse seadnud, läksime jalutama, randa, linnaparki.
Ma olin Hispaanias koos ungarlannaga ja rääkisime Indiast:) Gabriela viimasest reisist, ta on üldse suur rändaja, maailma risti põiki läbi käinud, peamiselt omal käel.
Järgnev 5 päevane puhkus oli mõnus. Hiljemalt kell 9 hommikusöök, siis jalutama. Mereranda, linna. Peatänavast hoidsin eemale, sinna jõuab minna alati, kasvõi viimasel päeval, kodustele nänni ostma. Umbes kaheni päeval traavisin õues, kui kohalikud poekesed end siestale seadsid, järgisin minagi nende eeskuju ja puhkasin oma hotellitoas umbes viieni õhtul. Rõdult avanes lahe vaade mäeahelikule. Peale siestat jälle kolama. Olin rannas ka öösel. Istusin liival, vaatasin mustjasse silmapiiri, kuulasin laineid. Olin õnnelik.
Vist teisel päeval pidin siiski apteeki otsima minema. Jäin tegelikult kohe nohuseks, kui sooja kliimasse jõudsin, ent ei teinud sellest välja ja kui asi oli niikaugel, et läbi nina oli peas justkui pakitsev veepomm, mis ähvardab iga hetk lõhki minna, mõtlesin, et aitab. Kõndisin kõigepealt kohalikku haiglasse, seal hakkasin Farmacia jälgi ajama. Viidad suunasid pärapõrgusse, kuskile koridori lõppu, tagaukse juurde. Apteegi uks oli lukus. Üle koridori olevast ruumist hüppas keegi medtöötaja välja, küsis milles asi, katsus samuti ust ja laiutas käsi. Okei. Läksin administraatori juurde, küsisin temalt, kus on kõige lähedamal asuv apteek. Ta kirjutas mulle aadressi üles ja viipas käega ja ütles, et minge nüüd selles suunas 15 minutit:P
Haigla juures oli ka infopunkt, kus sai linnakaarti vaadata. Leidsin tänava üles, hakkasin siis minema ja lõpuks jõudsin raudteejaama välja ja vaatasin sealt uuesti linnakaarti. Sain aru, kus ma olen ja sain aru, kus see tänav on, kuhu ma minema pean, ent jah:p Lõpuks hüppas taksost taksojuht välja ja küsis, kuidas aidata saab ja ütles siis kohe, et kolmas tänav paremalt. Hiljem jalutasin kesklinna kaudu hotelli tagasi ja siis märkasin peatänaval ridamisi apteeke, üksteise järel ja üle tänava:D
Calella on otsekui mäenõlva all, kui Barcelona poole sõita, viib tee üles mäge. Kõige kõrgemas kohas oli majakas, mis oli paraku suletud ja juurdepääs sinna oli takistatud, ent ma muidugi käisin majaka juures kolamas ära, ikkagi oma silm on kuningas. Vaade merele võttis hingetuks:)
See mäetee Barcelona poole oligi üks mu lemmikumaid jalutuspaiku, esiteks juba merevaate pärast üleval, ja teiseks all oli kaljune rand. Kuna hooaeg oli lõppemas, siis rand oli suhteliselt inimtühi. Veetsin mitmeid õnnelikke tunde mere ääres, mina, kivid, päike, türkiissinine silmapiir, lained...
Viimasel õhtul käisin kohtingul. No olin päeval poodides. Käisin kõigepealt üht valget krokodillinahkset kotti piidlemas, ent ei suutnud ära otsustada, müüja pakkus mulle 15 euri ka hinnaalandust ja ma jätkuvalt ei teadnud mida teha, küsisin, kas õhtul võin tagasi tulla, ent öeldi, et ei:P et kui kohe praegu ära ei osta, siis ei ole ka õhtul mul siia asja:P no okei, siis, tulin selle tropi müüja juurest tulema ja läksin järgmisesse kotipoodi. Jalutasin siis seal kottide vahel ringi, järgmine müüja hüppas ligi. Noor tõmmu kutt. Valisime mulle kotti, suhtlesime, kutt oli marokolane, lõpuks uuris, mis ma õhtul teen ja et kas ma tahaksin temaga õhtul välja tulla. Mõtlesin jälle, et aga miks mitte, mis mul ikka kaotada on, võibolla osutub toredaks inimeseks, uued tutvused on alati ägedad, eriti, kui need veel rahvusvahelised on (A). Leppisime siis kellaaja ja leidsime mulle sobiva koti ka:) Pärast kotipoe seiklusi läksin randa, jälle oma kaljude vahele. Fotokas rippus kaelas, mõtlesin, et äkki keegi kohalik oleks nõus mind pildistama sellises ime imelises kivide ja vee ja päikese maailmas. Sel päeval oli seal päevitajaid juurde tekkinud ja nad olid nudistid. Otsustasin, et ei lase end sellest häirida, ma ju olin mere pärast seal, neist vaatasin julmalt mööda. Leidsin ühe imeilusa kivise koha, kus sai end vastu kõrget kivirahnu toetada. Päike paistis, oli soe, vaikne, ainult mina ja türkiissinine Vahemeri ja ma aegajalt näpistasin end, sest eluke tundus olema liiga ideaalne, et tõsi olla. Eriti see koht, kuhu sattusin. Kujutlesin, et olen Aphrodite sünnipaigas Kreekamaal...siis järsku mu unelmad katkestati ja üks mees tuli ujuma. Alasti, vanem, kolmekümne neljakümne ringis,parem käevars tätoveeritud, täiesti vormis, ei mingit rippuvat õllekõhtu. Mulle oli vist päike pähe hakanud ja nii ma hüppasin tema juurde ja küsisin, et ega ta ei tahaks minust pilte teha:D Ta ei saanud inglise keelest aru, ent me saime kuidagi kätega vehitud, kehakeel no:) Oli nõus, pärast pildistamist, küsis, kas ma ujuma tulen, raputasin pead. Kutt läks siis ujuma, võtsin kotist Renoiri eluloo ja hakkasin siis lugema ega teinud temast enam välja. Ujus ära, viskas end mu naabrusesse kividele kuivatama. Ma lugesin oma Renoiri, päike paistis, lained, soojus, vaikus...mingil ajal sai mul küllalt ja otsustasin edasi liikuda. Rand oli sopiline, oli kaks varianti, et kas edasiliikumiseks ronid üle kivide või lähed mööda vett. Otsustasin siis mereäärest kõndida, ent lainetus oli kuidagi suuremaks läinud ja ähvardasid korralikult märjaks pritsida. Kõhklesin, tulin tagasi. See hispaania tüüp nägi seda, ta kontrollis järgi enda peal, kui sügav vesi me ees on ja tuli siis ja kummardus mu poole seljaga ja tahtis mind seljas edasi kanda:D Raputasin jälle pead ja tänasin:D Vahepeal oli taevas pilviseks läinud, tüüp vehkis kätega taeva poole ja seletas, et ilmselt hakkab sadama, küsis, kuhupoole ma lähen, tema näitas Barcelona suunda, mina oma Calello poole...saatis mind mõni aeg kivide vahel, lehvitasime siis ja läksime lahku. No täiesti sõbralik tüüp oli, suurte tumedate silmadega:D siuke rannaseiklus. Õhtul oli siis kohting. Sain kutiga linnas kokku, ta pani oma poe kinni, hakkasime miskise restorani suunas liikuma. Tuli meile ligi üks perekond. Tumedanahaline vanem paksem naine, heledanahaline mees, väike rosinasilmne lapsekene vankris. Naine tahtis kotti marokolase poest. Ja kutt läkski tagasi, tegi oma poe lahti. Naine valis ja jauras seal oma pool tundi, algul ma mõtlesin, et on siin päeval varem ära käinud ja koti välja valinud ja siis lihtsalt õhtul tagasi tulnud, ent hiljaks jäänud, aga vaat kus lops:P Lõpuks ei suutnud kahe koti vahel otsustada ja mina otsustasin tema eest, tema tänas kättpidi:D Ja meie saime siis lõpuks oma restosse liigutud. Asis oli marokolase nimi. Tellisime kala, mina veel Sangriat. Sõime, muuseas, Asis andis alati esimese ampsu oma toidust mulle:D Rääkis oma eelmistest suhetest pikalt laialt, oma perekonnast. Mulle siristas sellise versiooni, et õpib Itaalias Toskaanas turismi viimast aastat. Isa peab kahte kotipoodi ja suurt ehitusfirmat. Ema elab Stockholmis. Perekonnas on veel mitu õde ja venda, tema kõige vanem ja kõik elavad Stockholmis ühes korteris. Peale õhtusööki ta keeras ära. Kukkus armastust avaldama. Rippus kaelas, kleepus, oli moosine. Tegi minust pilti oma telefoniga ja ütles, et näitab seda oma emale, et ma kindlasti meeldin tema emale:P Tahtsin temaga veel Hard Rock pubisse istuma minna, ent sain aru, et sellest ei tule midagi välja ja ütlesin, et kaon oma hotelli ära, et olen väsinud. Tema rippus kaelas edasi, teatas, et otsib naist, kes armastaks teda rohkem, kui tema teda ja et mis mul viga on, et miks ma ei tee oma viimast õhtut Hispaanias erakordseks ja et kas ma temaga Barcelonasse ei taha tulla:P Keeldusin ja tahtsin ainult oma hotelli. Liikusime siis mu hotelli poole, kui ta järsku kutsus mind oma kotipoodi tagasi ja ütles, et tahab tõestada, kui usaldusväärne ja aus tüüp ta on, et ei ole halbade asjade peal väljas, ja et ma pean tema poest koti välja valima oma emale, kingitusena tema poolt. Kuna ma tajusin, et tegemist pole tõesti halva inimesega, temast otseselt ei kiirgunud midagi ohtlikku, siis läksingi ta poodi ja võtsin esimese ettejuhtuva koti ning tahtsin leelot tõmmata. Asisel oli strateegia, et tema lubas, et ta ei tee mulle midagi, ent ta tahaks, et mina suudleksin teda. Jällegi hakkas kleepuma, üks põsemusi minu poolt, tõukasin ta eemale ja kiirustasin välisukse poole ja poest minema. Ta tuli mulle järgi ja veel vihastus, et ma tema eest nii ära jooksen:P Saatis mind hotellini ära, ei vahetanud kontakte ega midagi, kuigi ta algul ajas mingit msni juttu. Ent lõpp hea, kõik hea, algul oli ju täitsa tore temaga, tema elust olust kuulates ja Sangriat rüübates. Miks ta pidi kõik ära rikkuma?

Barcelona

Käisin esimese päeva õhtul, Gabriela näitas valgustatud purskaeve Montjuici mäel. Valgustatud vesi liikus muusika taktis, alguses olid klassikalised ooperid, ent kui Queeni Barcelona lugu tuli, siis seisin ja imetlesin veemängu ning külmavärinad olid küll, mõelda vaid, minu lapsepõlve ja praegune lemmik laulja ja ma lõpuks olengi selles samas linnas, millest tema laulab:D Siis oli paari päeva pärast viisakas linnaekskursioon. Sagrada Familia kirik, Quelli park, kus jalutasime paar tundi. Ma eemaldusin ülejäänud grupist, leidsin üles Gaudi majamuuseumi, imetlesin tema roosat nukumaja, aiaparki, istusin varjulises aias, kuulasin tänavamuusikut, olin õnnelik. Edasi viidi meid Las Ramblasele, kus jälle oli vaba aja ja omapäi liikumise võimalus, mida ma loomulikult kasutasin ning pöörasin Ramblaselt otsekohe kitsastele kõrvaltänavatele, tagahoovidesse. Esimesena nägin üht noort tüdrukut, kes magas sügavas rahus prügikastide kõrval, kaks suurt kutsat olid temaga. Need koerad olid nii lahedad, üks oli tumedakarvaline linnuka taoline, ta järas miskise pappkasti kallal, hoidis seda kahe käpaga kinni ja siis toimetas sellega. Teine oli siuke segavereline, krantsitaoline, heledakarvaline, just ringutas, kui mina sealt mööda kõndisin, vaatas siis, et perenaine magab, haigutas sügavalt, keeras end kerra ja kui oli lõpuks mugavas asendis, ohkas siis ja sulges silmad. Kõndisin kitsas tänavarägastikus, nägin, kudas üks papi koju kiirustas ja kuidas koerad rõdul erutusest klähvisid. Barcelonas oligi hästi palju koeri. Kõigil olid koerad, nendega liiguti igal pool linnas ringi. Näiteks punkaripaar istus Ramblasel, käsikäes ja sügasid oma buldogikutsikat kõrva tagant. Ramblasel sõin lõunat ühes tänavakohvikus, mõnulesin. Siis liikusin sadamasse. Tahtsin tegelikult meremuuseumisse minna, ent see oli kahjuks suletud. Nii ma siis tsillisin sadamas, kus toimus ulatuslik veinidegusteerimine, tänavamuusikud olid iga poole kilomeetri järel. Jäin ühte neist jälle kuulama, toetusin vastu palmi, jälgisin päiksekiiri liikumas palmilehtede vahel, tuuleke sasismas mu juukseid. Siis tulid eemalt mees ja naine, siuksed vanemad ka, kolmekümne ringis, linastes riietes, matkatarbed kaasas, magamiskotid seljas ja puha. Mees seisatas mu juures ja küsis, et kas nad võivad oma matkaasjad minu juurde palmi alla panna. Lubasin. Järgmine küsimus, et kust ma pärit olen, mina, et Eestist. Tema, et tõesti või, minu sõbranna on ka Eestist:P Ta jättis mind oma sõbrannaga kahekesi ja läks ise muid asju ajama, naine oli Tallinnast klaasikunstnik, elas tüübiga Barcelonas, üürisid kesklinnas ühetoalist korterit ja olid juba terve suvi tsillinud ja mõnulenud. Kutt tuli tagasi šampusepudeliga, nad liikusid edasi ranna poole šampust jooma, ja mina jäin oma palmi alla edasi unelema. Kui vaba aeg otsa sai, viidi meid edasi Olümpiastaadionile. Õhtuks Calellasse tagasi.

Provence

Arles. Rooma teater ja amfiteater. Seisin 2000 aasta vanuste ehitiste ees, vaatasin neid salapäraseid vaikivaid kivimürakaid, suuri võlvkaari, kulunud peatreppi, jahedaid koridore. Uhh, võimas. Hiljem oli jällegi vaba aega paar tunnikest, jalutasin kesklinna kitsastel tänavatel, otsisin sadama üles, nägin antiikset sadamaväravat, iidvanu linnamüüre. Mõnus laupäevaõhtune jalutuskäik oli:) Kõndisin tagasi raekoja platsi ja siis tekkis probleem. Ma ei osanud bussini enam minna:D Enne lahkuminekut oli Gabriela näidanud linnakaardilt, kus buss peatub, tänava nime ka ütles ja ma lubasin, et jätan meelde:P Bussiväljumiseni oli aega umbes pool tundi, minu telefoni aku oli muidugi mõista tühi. Kõigepealt läksin ühte suvalisse kohvikusse ja rääkisin oma probleemist, nemad saatsid mind telefonipoodi, aga seal ei olnud minu telefonile sobivat Nokia laadijat:d Pealegi nad rääkisid inglise keelt väga halvasti, umbes samal tasemel olid, nagu mina olen oma vene keelega, et vaevu vaevu:D Käisin siis edasi poest poodi, kõik pakkusid mulle lahkelt oma poetelefoni, ent ma ju ei mäletanud Gabriela numbrit peast:D Hakkasin seiklusest juba mõnu tundma, rääkisin ilusate prantsuse meestega, nad kõik suunasid mind edasi, muudkui, et kolmas tänav paremalt, neljas tänav vasakult, et seal on mu üks tuttav, äkki tal on nokia laadija:D Siis olin juba niigi hilinenud 10 minutit, istusin maha ja mõtlesin natuke ja meenus, et kui bussist väljusime ja kesklinna suunas liikusime, siis esimesena nägime pruudipoodi ja lemmikloomapoodi. Küsisin inimestelt nende kohta, ent nemad ei saanud muidugi aru, mis on pet shop ja bride shop:D Lõpuks jõudsin poodi, kus kaks naist said mu jutule pihta ja joonistasid mulle kaardi. Hakkasin nende plaani järgi minema, siis juba hakkasin poodide vaateaknaid ära tundma ja lõpuks jalutasid mulle kaks reisikaaslast ka vastu, kes olid mind otsima tulnud:D Hiljem bussi juurde jõudnud, anti mulle kohe klõmm konjakit, kuna muidugi kõige rohkem närvis olin mina ise:D Ent edaspidi reisidel ma sean sisse endale väikese märkmiku, kus kõik mu numbrid kirjas on ja kuhu alati kirjutan kokkusaamiskoha. Ja võõrasse linna lihtsalt ei või minna laadimata telefoniga, see on ka üks, mis kindel. Kogemused kogemused, ja elukooli karmid õppetunnid:D

Nices ma ei läinud kaduma:P Ent sadam oli seal äge oma luksusjahtidega. Vabamõtleja kuju nägin ka ära ja kui Cannesist sõitsime mööda, siis mulle meeldis sellegi linna piiril olev tervitus, suur skulptuur, käsi, mille kaks sõrme näitasid rahumärki:)

Mnjah, Lõuna Prantsusmaal nähtu meenutas Pierre kohvikut, intiimne, õdus, soe, hubane. Täielik vastand Dali muuseumile.

Teekond kulges Lõuna Prantsusmaalt Itaaliasse. Tegime miskis mägisel platvormil peatuse, meie taha jäi Prantsusmaa, otse ette Itaalia, ent kui platvormilt alla kiigata, võis näha Monacot. Niiet sellegi riigi saime linnulennult ära vaadata. Oli pühapäev, hommik, rüüpasin kohvi ja kiikasin kaugusesse Monaco poole... Edasi sõitsime mägiteel, 1 km kõrgusel maapinnast, kusagil allpool laius Vahemeri, Itaalia väikelinnakesed oma lahesoppide ja jahisadamatega. Ma avastasin, et kardan kõrgust. Tee oli käänuline, bussijuht oli esimest korda mägedes ja sõitis 110nega:P Buss kõikus. Ent kõik lõppes hästi ja jõudsime elusalt ja tervelt Veneetsia lähistele ööbima, kämpingusse. Järgmisel päeval külastasime Veneetsiat. San Markuse plats, Rialto sild, hiljem oli jälle võimalus üksi mööda linna jalutada. Kitsad tänavad, rikkalike skulptuuriansamblitega kaunistatud majade fassaadid, lihtsad laudadest aknaluugid, kitsad sillakesed, butiigid. Mingit Veneetsia haisu ma ei tundnud. Ma ei mõista, miks inimesed selles linnas pettuvad, see on ju nii imeilus, need tuhmid, vaikivad inglite ja lõviskulptuuridega majad, kirikud, paleed...õhk on mälestustest ja eelmistest eludest lausa paks.. nii. San Markuse platsil, San Markuse kiriku kõrval on kellatorn. Selle kellatorniga oli selline asi, et...ma jäin selle ees kuidagi sõnatuks. Ümberolev maailm kadus ära, olimegi ainult mina ja tema. Mu alati tormiline sisemine emomaailm vaibus, mitte millegil polnud enam tähtsust, polnud ei mingit minevikuvalu ja mälestusi. Olime kellatorniga kahekesi. Tundsin, et tiivuline lõvi viib mind kuldsete tähtede vahele koobaltsinsesse taevasse, ja neitsi Maarja langetab oma keebi kaitsvalt me peale, lastes meil puhata, kui tiivad väsivad. No ma kohe täieliku eneseunustuseni seisin kellatorni ees, isegi Pariisis ma ei ole näinud midagi sellist

ja siis algaski sõit kodu poole. Itaala alpid, Austria mäed, kus oli ka paar siukest vastikut hetke, kui kõrgus ajas mind iiveldama, ent mul oli kaasa ostetud raamat Veneetsiast ja ma muudkui vaatasin oma kellatorni ja lõpuks ei kartnud enam midagi.

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]

<< Avaleht