Tagasiteel, kui oli igav sõit läbi Poolamaa, juhtusin lugema Thomas Manni "Surm Veneetsias". Tol ajal ma olin ikka veel vaimustuses San Markuse platsil olevast kellatornist, nii, ja siis lihtsalt kuidagi hea oli lugeda lugu mehest, kes üle pika aja leidis taas oma inspiratsiooniallika, selle miski, mis haaras ja sütitas kõik tema meeled.
Nende kahe vahel polnud ju midagi füüsilist ja nii, see oli lihtsalt puhas sillasolek, pealegi ühepoolne, ohutu lõbu, kevad peale pikka pikka talve. Ma sain Aschenbachist aru. Tunne on tunne, selle vastu ei saa miski.
Jutustasin oma lugemiselamusest hotelli toakaaslasele Gabrielale, hiljem kodumaal olles Marekile ja Tanelile, ja ka oma isale, krt, ma olen vist ainus, kelle jaoks Aschenbachi lugu ei olnud rõve, sest lõppkokkuvõttes see polnud meestevaheline füüsiline armastuslugu, vaid rohkem keskenduti tagamaadele, ühe inimese hingeelule ja selle hinge saatusele...
Okei. Peale Achenbachi seiklusi järgnes novell "Seadus". Ausalt öeldes külmaks ei jätnud seegi, ma kohe tõesti lugesin seda, nii et ihukarvad olid püsti ja külmavärinad. Manni nägemus Moosesest ja tema retkest läbi kõrbe koos oma kaasmaalastega ning lõpptulemus. Peategelase kirglikkust, fanaatilisust, üksildlust, südamevalu ja ahastust oli igas sõnas lausa et tunda:S
Siis lugesin Tonio Krögerist ja nutsin. Tundsin temas ära iseenda. Luhtaläinud armastused, lörriläinud lootused, see, kuidas ta oli võimeline merd vahtima ja iseennast ära unustama...ohjah.
Peale Manni raamatut olin väsinud ja magasin paar tundi.