ühest ja teisest

TÖÖELU
Pleks arvanudki, kui pingetpakkuv on kandikute ettevalmistamine arstidele patsientide vastuvõtuks. Mulle jubedalt meeldib instrumentidega asjatada, ja kui ma aint saakski stoma sidumistoas tegutseta, oleks töölkäimine lust ja lillepidu.
Teisipäeval läksin vanemõega patsiendile kanüüli panema, vanemõde jooksis korra palatist välja, ma askeldasin siis patsiendi juures, valmistasin ta protseduuriks ette jne ja küsisin viisakalt, et kas ma võin panna (sest osad iseloomuga patsiendid ei lase abiõdesid oma veenidele ligi), inimene siis küsis veel viisakamalt vastu, et mida või keda, ja ma naeratasin tobedalt ja ütlesin, et kanüüli, patsient sellepeale, et nojah, eks see vast maitse asi ole:P:P irw. a üleüldse see oli mul elus teistkordne kanüülipanek, mis imelikul moel isegi õnnestus ja ka ülejäänd aeg oli okk, sain taaskord veeniverd võtta, jee:D

ELUTÖÖ
Tänaomk algas tavapärase kohvilaksu asemel teelaksuga, lisaks kütsin ahju, ja kuna olin ajutiselt niigi täiesti meditsiinivabas keskkonnas, siis mai suutnud tee kõrvale sirvida oma eksamistaffi, vaid lõpuks ometi sain oma käega katsuda ja oma silmaga näha ja lugeda Juri Lotmani Vene Kultuuriloo esimest osa, mm. Koolilõpetamine on räme aeg, see ei võimalda neid harvaid vabu hommikuid rahus nautida ja vabal päeval on aint üks eesmärk, arvake ära, mis....iseasi muidugi, kas selle eesmärgini alati jõuan (6) ja kui nõrkushetked võidavad,siis sellepärastki ääretult räbalad emotsioonid löövad üle pea lained....igatepidi segane ja ebastabiilne... Tahaks, et aeg läheks kiiremini, samas tahaks, et see seisma jääks või et jaanuarikuu juba läbi oleks...niiet jah... eh, seda kooliteemalist teksti veelkord üle lugedes, ma arvan, et võin õigusega endale võtta Aasta Põdeja 2006 aunimetuse...

Loodetavasti praegused imelikud seljavalud ja muud haigusnähud ülejärgmise nädalavahe kokkutulekut perse ei keera, ma ikka kavatsen ülekande teha jne.