Olin siis tööl ja mu juurde tuli rõõmsalt minu osakonna, st amb osakonna vanemõde ja küsis, et no marii, sa ju tahad aafrikasse minna, haavu siduma ja arste aitama, otse lahinguväljale`? Ma siis vaimustusin ja olin kohe nõus, vanemõde ütles veelgi rõõmsamalt, et lähen siis su pabereid ajama, ning kõndis reipalt ja heatujuliselt minema.
Hakkasin kohvi tegema ja tuli stats osakonna vanemõde puhketuppa ja ütles niisama rõõmsalt, et no marii, sa ei saagi ju aafrikasse minna, vaid lähed hoopis dekreeti, jah?
Vaatasin talle hämmeldunult otsa ja taipasin siis, et ootan last. Kõht oli järsku suurevõitu, selline pingul punu.
Stasti vanemõde teatas veel, et peaksin juba sellel nädala lõpus dekreeti minema, et uus asendustöötaja ka juba olemas mulle.
Pettusin kohutvalt. Ma ei tahtnud dekreeti, vaid hoopis Aafrikasse. Mõtlesin, et kuidas ma nüüd oma vanemõele ütlen, et ta ei saagi mu peale loota, mäletasin, kui rõõmsalt ja heatujuliselt ta läks mu pabereid ajama.
Läksin hämmeldunult ja segaduses olles töölt koju.